Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Majandusteadlased: Gunnar Oki raport roogib Eesti teadussüsteemi sabast, et meeldida ettevõtjatele ja ühiskonnale

Eurod.
Eurod. Autor/allikas: Elmo Riig/Sakala/Scanpix

Kui tahta, et teadus oleks rohkem ühiskonna tänaste ja lähituleviku vajaduste teenistuses, siis peavad ka selle retoorika esindajad korraks peeglisse vaatama ja järele mõtlema, leiavad Tallinna tehnikaülikooli Ragnar Nurkse instituudi teadlased Erkki Karo, Rainer Kattel ja Veiko Lember.

Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast, aga roogitakse ikka sabast. Gunnar Oki “think piece andis ette ühe suuna Eesti teadussüsteemi rookimiseks sabast, et see ettevõtjatele ja ühiskonnale kiiremas korras müüdavamaks ja söödavamaks saaks. Samas, selles debatis ei ole veel tõstatatud kriitilisi küsimusi kala pea kõlblikkuse ja realiseerimistähtaja kohta. Teisisõnu, kui head ja potentsiaalikad me üldse oleme teadus- ja innovatsioonipoliitikate kujundamisel ja elluviimisel ning teadussüsteemile uue suuna andmisel?

Teadmistepõhine Eesti 2014-2020: ehk teadus kui Eesti arengumootor

Eesti kolmas teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014-2020 (TE-3) on seadnud klassikaliste teaduspoliitika eesmärkide – kõrgetasemelisus ja mitmekesisus ning rahvusvaheline nähtavus ja aktiivsus – kõrval olulisele kohale ka teaduse ja majanduse/ühiskonna suhete tihendamise, et teadus- ja arendustegevus (TA) toimiks ühiskonna ja majanduse huvides ning, et TA muudaks majandusstruktuuri teadmistemahukamaks.

Rääkida ja arutada nende eesmärkide kontekstis pelgalt ülikoolide arvust, õppekavade dubleerimise vähendamisest ja tööturu vajadustele vastavusest (kesksed ettevõtluse huvid) või teadusrahade vähesusest ja liigsest projektipõhisusest (kesksed teadlaste huvid) võib olla lühinägelik: heal juhul muutub teadussüsteem seeläbi õhemaks ja odavamaks, teadlaste argipäevas väheneb bürokraatia ja administreerimise osakaal.

Kuid TE-3 sõnastatud “suuremate” eesmärkide – mõjutada teaduse strateegilisi suundi ja seeläbi ka ettevõtluse võimekusi ehk lähendada TA süsteemi ja majandust/ühiskonda – saavutamiseks ei pruugi nendest administratiivsetest ja TA-süsteemi sisestest muudatustest piisata.

Just nende TA süsteemi ja majanduse/ühiskonna lähendamise eesmärkide elluviimiseks tõstis TE-3 esile ka vajadust teha riigist “targem tellija” (innovaatiliste riigihangete jms kaudu) ning parendada sotsiaal-majanduslikel eesmärkidel tehtava TA korraldust (suurendada valdkondlike ministeeriumite rolli ja vastutust TA korraldamisel, nõudluse sõnastamisel). Lisaks seab ka nutika spetsialiseerumise kontseptsioon eesmärgiks lähendada poliitikakujundajaid ja ettevõtjaid innovatsioonipoliitikas.

Strateegilistel eesmärkidel ja visioonidel on küll suur jõud, kuid mitte alati samaväärne kui rahal ja seadustel. TE-3 “suured” eesmärgid on Eestis võrdlemisi uudsed ja põrkuvad süsteemi ajaloolise mälu ja seniste suundadega. Siinkohal võiks laiem debatt teaduse rollist Eesti majanduses ja ühiskonnas ning teaduse rahastamise, õppetegevuse jms reformidest tähelepanu pöörata kolmele olulisele aspektile mis mõjutavad mistahes katseid TA süsteemi ja majandust lähendada.

Esiteks, määrav osa teadusrahadest motiveerib ja premeerib oivalisust (ekstsellentsust) ehk väärtustab publitseerimist, rahvusvahelist koostööd ja globaalsete arengute jälgimist ja nendega kaasaskäimist. Ülikoolid ja teadlased, kes tahavad nendes tegevustes edukad olla, tähtsustavad ja arendavad oskusi, struktuure, käitumistavasid. Need on aga üsna erinevad sellest, mida on vaja ettevõtete ja riigiasutustega igapäevaseks suhtlemiseks ja koostööks, ühistegevuseks.

Teiseks, nõudlus ja vajadused, mida teadlaskond peaks teenima on Eestis erinevate innovatsiooniuuringute ja muude analüüside alusel kas lihtsakoeline või sõltuv välismaistest tootmisahelatest (erasektori puhul) või hägune (avaliku sektori puhul).

Mõlemat tüüpi tellijad ootavad ülikoolidelt ka tihti nende igapäevase töö ärategemist,“võtmed kätte” või “vastused ette” lahendusi, kui abi oma igapäevase töö pideval arendamisel või ei vaja üldse kodumaiste ülikoolide teenuseid, sest parimad teadusalased-arendajad on Google'i otsingu kaugusel. Võtmed kätte tegevust ei taha aga ülikoolid ja teadlased rahastamise reeglite tõttu osata ega teha ja üldjuhul ei peakski.

Kolmandaks, selline olukord aga tähendab, et nii ettevõtluse kui ka avaliku sektori signaalid ja nõudlus TA-süsteemile on olnud pea olematu, või heal juhul üldsõnaline ja üsna kitsa fookusega: vaja on tööturu vajadustega paremini sobituvaid lõpetajaid, mis iganes ka need vajadused peaksid olema. Nii on teadusrahasid viimase 20 aasta jooksul jagatud teadlaste omavahelisest konkurentsist lähtuvalt.

Kuigi ülikoolid peaksid lähtuma sektori/valdkonna üldistest vajadustest ja ettevõtte tehnoloogiate ja protsesside põhine koolitus peaks olema ettevõtte ülesanne, siis “tööturu vajaduste” all kiputakse ikka mõtlema konkreetse ettevõtte tänaseid vajadusi. Veelgi enam, teadusuuringute jms vajadustest ei räägi täna pea keegi (eriti kuna 90% ettevõtete TA kulutustest teeb ligikaudu 70 või vähem ettevõtteid ja enamus neist ei tegele ka rakendusuuringutega, vaid esitab innovatsioonikulutuste all asjade ostmist, inimeste koolitamist jne; lisaks on nende 70 ettevõtte hulgas märkimisväärne roll riigiomanduses olevatel ettevõtetel).

Kokkuvõtvalt võib öelda, et meie innovatsioonisüsteemis on tugev retoorika ja praktika vastuolu.

Retoorikas tahame, et meie TAI süsteem oleks selline nagu Saksamaal: see on korporatiivne innovatsioonisüsteem, kus toimub tihe ja pidev teadus- ja õppetegevuse koostöö ülikoolide ja ettevõtete vahel, kus riigi ja erialaliitude ning muude ettevõtlusühenduste koordineerimisel seatakse pikaajalisi strateegilisi eesmärke, lepitakse kokku fookusteks ning tööjaotustes (st nii ülikoolid kui ettevõtjad panustavad olulisel määral õpetamisse ning TA tegevustesse).

Praktikas näeb aga meie innovatsioonisüsteem välja pigem selline nagu Suurbritannias: nii majandust kui TA süsteemi veab sisulise koostöö asemel finantskalkulatsioonidest veetud konkurents, mistõttu usaldust on nii riigi kui ametnike, ettevõtete ja teadlaste vahel (aga ka nende gruppide sees) suhteliselt vähe, mistõttu omakorda suudetakse kokkuleppida lihtsates ja üldsõnalistes asjades ning ei julgeta seada ei riigiüleselt, sektorite ega ka ettevõtete sees väga pikki TA-ga seotud eesmärke. Tulemuseks on innovatsioonisüsteem, kus vahel tekib midagi radikaalselt uut (Skype, CrabCad, Taxify jms), millel tundub esmapilgul olevat vähe seost TA-ga (kuigi enamik ettevõtete esimesi töötajaid tulevad Eesti ülikoolidest ehk inimeste liikumine on peamise teaduse ja ettevõtluse vahelise teadmuse liikumise allikas) ning mis Eesti väiksust arvesse võetakse liigub või müüakse kiirest välismaale maha.

Kuidas saada sellest vastuolust ja nõrkusest üle?

Kõiki neid probleeme ja retoorika ja reaalsuse lõhesid ei saa lahendada ülikoolid ja teadlased üksi – lahendused saavad tekkida ennekõike läbi Eesti teadus- ja innovatsioonipoliitika juhtimise, seatavate eesmärkide ning kokkulepete. Teisisõnu peaksime kriitiliselt läbi mõtlema ka innovatsioonisüsteemi “pea” rollid ja fookusest, alustades Riigikogu nõustavast Arengufondist, valitsust toetavatest Teadus- ja Arendusnõukogust (TAN) ja Riigikantseleist kuni ministeeriumite ja sihtasutusteni (ETAG, EAS).

Täna on nende organisatsioonide paradoksaalseks tunnuseks nende üllatav sarnasus ehk kõik nad arutavad ja planeerivad abstraktsetes ja üldsõnalistes terminites: majanduse ja teaduse konkurentsivõime. Lisaks analüüsivad ja diagnoosivad nad innovatsioonisüsteemi samade mõõdikute alusel: lisandväärtus töötaja kohta, publikatsioonid/patendid elanike kohta jne. Ehk kogu innovatsioonisüsteemi vaadatakse sisuliselt kui tööstusettevõttele sarnanevat süsteemi, kus on olemas universaalsed tootlikkuse mõõtmise ja kuluefektiivsuse saavutamise viisid (konsolideerimine ja standardiseerimine).

Kõikide nende organisatsioonide tegevusest paistab, et justkui ei oleks meil erinevaid alternatiive – ei ole konflikte. Samas on Eesti innovatsioonisüsteemi peamiseks nõrkuseks just konfliktide mitte lahendamine ja isegi nende sõnastama jätmine.

Selge on see, et meie majanduse ja ettevõtete valdkondlikud vajadused on üsna mitmekesised, aga nendest ei taheta avalikult rääkida.

Tänases debatis peame me mööblitootmist, põlevkivist elektri jms tootmist, IT-abil panganduse, transpordi jms muutmist ja vähiravimite arendamist kõiki ühtemoodi väärtuslikuks ja perspektiivikaks (lisandväärtuse, ekspordi, töökohtade kasvu jms tähenduses) ettevõtluseks ja teadlikult ühte teisele avalikult ei eelistata. Samas valdkondlikud vajadused (riigi sekkumiseks), aga ka lisandväärtuse, ekspordi- ja töökohtade loomise/hoidmise potentsiaalid on väga erinevad.

Ehk Eesti majanduspoliitikas võitjaid ei valita, kuna arvatakse, et väikeriik seda teha ei saa ning parem oleks kui igas valdkonnas tekiks võitjaid. Majanduskonkurents valib tõepoolest võitjaid, aga nagu ülal väitsime, neil võitjatel pole suurt vajadust Eesti teadus-, innovatsiooni, ega varsti ilmselt ka haridussüsteemi järele. Samas üritame järjekindlalt poliitikate kaudu ettevõtjaid teiste innovatsioonisüsteemi osadega rohkem kokkuviia.

Euroopa Liit on selle vastuolu domineeriva majanduspoliitilise retoorika ja TA poliitika vajaduste lahendamisel olnud üsna kaval: kui võitjaid ei saa valida ja kedagi teise üle eelistada (ehk kellegi probleemide ha vajadustega konkreetselt tegeleda), siis fookuste seadmiseks ja valdkondlike erinevustega arvestamiseks on Horisont 2020 rahastamisel otsustatud keskenduda ühiskondlikele väljakutsetele (nö “grand challenges”).

Lisaks on Euroopa Liidu ametnikud suutnud nutika spetsialiseerumise ja sellega kaasneva ja suhteliselt legitiimsena kõlava ettevõtliku avastusprotsessi kontseptsiooni (mis tähendab, et visiooneerimise võimekusega ettevõtjad, teadlased ja ka ametnikud püüavad sõnastada ja kokkuleppida konkreetsetes aga ambitsioonikates TA ja innovatsiooni toetamise prioriteetides) taha peita valdkondlike/sektoraalsete vajaduste esiletoomise innovatsioonipoliitika debattides.

Mõned nimetavad seda ka osaks nö uuest tööstuspoliitikast. Eestis julgevad täna tööstuspoliitikast aga avalikult rääkida ainult sotsid. Kokkuvõtvalt on tegemist ühe suhteliselt segase ideega, mille paigutamine senistesse poliitilistesse narratiividesse on suur väljakutse enamikes Euroopa regioonides. 

Kui ekspordi, lisandväärtuse jms kasvu tahavad kõik ettevõtjad ühtemoodi enda pärusmaaks kuulutada ja väljavalitud võitjad olla (ehk ei luba poliitiliselt võitjaid valida), siis ühiskondlikke väljakutseid nagu kliimamuutused, elanikkonna vananemine ja rasvumine ei taha ega saa päriselt keegi enda asjaks või äriks kuulutada. Lisaks on nendel probleemidel ja väljakutsetel ka konkreetsem ja arusaadavam tähendus, probleemistik, võimalike lahenduste otsimise trajektoorid, ühiskondlikud ja ärilised võimalused. Ning põhjused miks riik läbi avalike poliitikate nendega tegeleb ei ole mitte lihtsalt majandusteoreetilised (turutõrge), vaid ennekõike väärtuspõhised.

Väljakutsetepõhise teadus- ja innovatsioonipoliitika beebisammud

Ka Eesti teadus- ja innovatsioonipoliitikasse kuluks senise ühetaolise ja üldsõnalise retoorika kõrvale ära ühiskondlike väljakutsete põhine vaade ja fookus vähemalt arutelude mitmekesistamiseks, fookuste seadmiseks ja ülalmainitud TA rahastamise, nõudluse ja tagasidestamise probleemide lahendamiseks ära. Sisuliselt peame suutma sõnastada meie enda ühiskonna suured väljakutsed; need väljakutsed on algselt kindlasti omavahel konfliktis – poliitilise juhtimise tasand peab õppima neid konflikte lahendama läbi toetusmeetmete jms.

Võimalusi suurte väljakutsete sõnastamiseks on mitmeid:

1. TANi tänased alakomisjonid on oma fookuselt horisontaalsed (teadus- ja ettevõtluspoliitika), aga miks mitte nende asemele või kõrvale luua Eesti jaoks strateegiliselt oluliste ühiskondlike väljakutsete (nt sise- ja välisjulgeolek, energeetika, tervis) alakomisjone, kuhu koondatakse kokku teadlased, vastutavate riigiasutuste juhid, ettevõtjate erialaliidud. Seda selleks, et panna erinevad osapooled koos probleeme sõnastama ja lahenduste otsimist koordineerima, millest võiks loodetavasti välja hargneda sarnased initsiatiivid ka innovatsioonisüsteemi madalamatel astmetel (EAS, ETAG, ülikoolid jne). Neil komisjonidel võiks olla vetoõigus vastava valdkonna poliitikate arendamisel. Seega peavad need komisjonid ise suutma kokkuleppida, mida vetostada ja mida mitte.

2. TANi toetav riigikantselei võiks lisaks tegeleda teadlikumalt ka innovatsiooni soosimisega avalikus sektoris: Eestis on avalik sektor juba täna vähemalt samatähtis TA-süsteemi rakendusuuringute tellija, teadmuse tarbija ja lahenduste testija kui erasektor. Samas on avaliku sektori (valdkondlike ministeeriumite) kokkupuuted tehnoloogia ja TA-sektoriga seotud mitte niivõrd valdkonna väljakutsete lahtimõtestamisega läbi tehnoloogia, kuivõrd olemasolevate tegevuste toetamisega uute andmetega (seire, konsultatsioon).

3. Osaliselt ka eelnevast sõltumatult vajavad TE-3 eesmärgid nagunii innovatsiooniga tegelevate inimeste rolli kasvu valdkondlikes ministeeriumites ja valitsemisala asutustes. Sisuliselt on enam vaja ekspertharidusega (energeetika, tervishoiu jne haridusega) inimesi innovatsioonipoliitikat elluviima. Senised kogemused on näidanud, et tänase kuluefektiivsuse ja kärpimise mantras ei teki avalikus sektoris innovaatilist mõtlemist iseseisvalt alt-ülesse: pigem on selle jaoks vaja kaasata kas tugevaid välise legitiimsusega eksperte (a la endised pankurid MKMi valitsemisalas) või tähtsustada innovatsiooni ja tehnoloogiaid ministeeriumite strateegilise juhtkonna tasandil.

Kui me e-riigi kõrvale mõnda teist avaliku sektori innovatsiooni lipulaeva ei taha/saa lubada, siis ehk piisab ka sellest kui seada innovatsiooni toetamise/ eesmärgiks tavalisest kärpimisest veelgi suurem kokkuhoid või parem produktiivsus. Juba aastaid domineerinud avalikkuse tagasiside avalikule sektorile stiilis “vait olla ja kokku tõmbuda” jõuab ühel hetkel oma loomuliku piirini või muutub liiga demotiveerivaks lõhkudes avaliku sektori hääbuvaid võimekusi veelgi.

4. Selleks, et teadus muutuks ettevõtluse jaoks relevantsemaks ei saa üle teaduse rahastamise loogikate mõjust ja nende muutmisest. Lihtsustatult peab järk-järgult kasvama rakendusliku uurimistegevuse läbimõeldud rahastamine (alustuseks avaliku sektori poolt, kes on täna TA-süsteemi mängureeglite kehtestaja) ning seejuures ettevõtluse ja ennekõike erialaliitude (aga ka valdkondlike ministeeriumite) osalemine sellise uurimistegevuse sisustamisel (kas rahastades ettevõtete TA projekte, ülikoolide rakenduslikke TA projekte läbi ettevõtete või kaasates ettevõtjaid, erialaliite ja valdkondlike ministeeriume rakenduslike TA programmide korraldamisse ja hindamisse). Siinkohal on oluline ka MKMi, EASi ja

Arengufondi senisest läbimõeldum ja valdkondlikke ootusi arvestada püüdev tegevus: nutikas spetsialiseerumine pideva ja eksperimentaalse protsessina annab selleks tegelikult ka võimaluse, kuigi täna ei taha/oska veel keegi (mitte ainult Eestis) sellest päriselt kinni võtta. Kui aga selline fookus ei sobi Eesti majanduspoliitika narratiivi, siis oleks ehk mõistlik muuta innovatsiooni toetamine tervikuna HTMi eestveetavaks tegevuseks. See aga tähendab, et HTM-le ja ETAG-le antakse aega ja võimalust areneda ning valdkondlike vajaduste ja väljakutsete rägastik endale selgeks teha ning valitsemisala organisatsioonides vastavaid muudatusi teha (nt valdkondlike ministeeriumite ja erialaliitude esindajate kaasamine ETAGi hindamisnõukogudesse jne).

5. Läbi institutsionaalsete reformide on ka võimalik luua tugev tööstuspoliitilise orientatsiooniga üksus, nt liites Arengufondi, Kredexi ja EASi üheks Arengupangaks, mille eesmärk on investeerida nii start-up kui ka tööstusettevõtetesse. Taoline pangana – ja mitte toetusmeetmete konkursside läbiviijana – toimiv organisatsioon võiks muutuda ettevõtluspoliitika lipulaevaks.

Kokkuvõtvalt valitseb Eesti teadus- ja innovatsioonipoliitikas suhteliselt tugev retoorika ja tegelike rahaliste ja ka regulatiivsete motivaatorite lõhe. Kui mõni teadusgrupp või ülikool võtaks päriselt kuulda tänast suhteliselt üldsõnalist ja samas pihustunud ettevõtjate tagasisidet, kriitikat ja TE-3 retoorikat, siis oleks tegemist üsna altruistliku ja aatelise, kuid võrdlemisi enesetapjaliku sammuga, sest lühiajaliselt ja rahaliselt nad pigem kaotaksid kui võidaksid sellest. Kui tahta, et teadus oleks rohkem ühiskonna tänaste ja lähituleviku vajaduste teenistuses, siis peavad ka selle retoorika esindajad korraks peeglisse vaatama ja järele mõtlema.

Tallinna tehnikaülikooli Ragnar Nurkse instituudi teadlaste Erkki Karo, Rainer Katteli ja Veiko Lemberi analüüs on ajendatud täna Teaduste akadeemia ja Eesti teadusagentuuri koostöös toimunud konverentsist. Analüüs ilmus algselt Ragnar Nurkse instituudi ideedepangas.

Toimetaja: Marju Himma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: