Tartu ülikooli teadlaste juhtimisel avaldatud uurimus maineka teadusajakirja Science tänases numbris heidab esmakordselt valgust nende salapäraste ja oluliste seente levikule ja mitmekesisusele kogu maailmas. Kui varasemad selleteemalised tööd põhinesid väiksematel andmehulkadel ega lubanud piisavalt üldistada, siis nüüdses töös määrati seened DNA järjestuste alusel 1014-st üle maailma kogutud juureproovist.

Üllatusega tõdesid teadlased, et erinevalt paljudest teistest organismidest on enamik krohmseeni globaalse levikuga. Kuna krohmseente liigid on tekkinud alles pärast mandrite jagunemist, saab nende globaalselt levikut seletada vaid efektiive levimisvõimega. Kuidas täpsemalt nende levik toimub, nõuab täiendavat uurimist. Seejuures tasub lisaks looduslikele levimisvahenditele nagu tuul, vesi ja loomad, silmas pidada ka inimese poolt vahendatud levimist.

Lokaalsetel maastikel on krohmseente elurikkuse määrajateks mullatingimused ja kohaliku tähtsusega levimispiirangud. Seega hoolimata tõsiasjast, et krohmseened on praeguseks edukalt asustanud planeedi Maa kõige kaugemadki nurgakesed, ei pruugi nad kiiresti jõuda inimese poolt muudetud või hävitatud ökosüsteemidesse. Eelkirjeldatu viitab ohule, et kui elupaikade hävimine kestab, võib tugeva inimmõju tingimustes vaesuda ka mullas elutsev krohmseente kooslus. See toob kaasa olukorra, kus taimedel puudub sobiv seenpartner, mis on vajalik taime normaalseks elutegevuseks. Krohmseente kaitse on seega tegelikult hoolitsemine ökosüsteemide tervise eest.

Uurimisgrupi juht professor Martin Zobel ütles, et umbes 20 aastat tagasi krohmseente uuringutega alustades oli fookus selgelt kohalikel kooslustel. “Tundsime huvi, kas seente olemasolu või puudumine mõjutab haruldasi kaitsealuseid taimi. Kiiresti sai aga selgeks, et laiemat pilti nägemata ei saa leida vastuseid ka kohalikele küsimustele,” lausus Zobel.

Ta lisas, et teadlaste ülesanne hakkas lumepallina kasvama. “Tegelikult oli mulle isegi teatavaks üllatuseks, et nende seente elurikkusest kogu maailmas oli nii vähe teada. Nüüdseks võime rahuldustundega öelda, et esmane globaalne pilt on olemas ning saame rohkem keskenduda nende seente rollile ökosüsteemides ning inimtegevuse mõjule krohmseentele.” Zobel rõhutab ka, et kindlasti ei oleks selline uurimus olnud võimalik Euroopa Regionaalarengu Fondi poolt rahastatava Bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuse toeta.

Tartu ülikooli taimeökoloogia vanemteaduri Mari Moora sõnul oli tasakaalustatud andmestiku standardiseeritud kogumine nii, et peamised kliimavööndid, bioomid ja ökosüsteemid oleksid globaalses skaalas mõistlikult esindatud, küllaltki suur väljakutse. “Väga lihtne on oma kabinetis maailmakaardile sobivaid proovikohti märkida. Hoopis keerulisem on aga soovitud kohtadesse välitöid tegema pääseda, sest poliitilised piirid ja meie vähesed teadmised kohalikust floorast seavad olulisi piiranguid,” ütles Moora.

Lisaks on oluline ka see, et loodusest kogutud taimejuurte proovid oleks säilitatud nii, et nendes sisalduv DNA poleks laborisse jõudes lagunenud. “Siinkohal tahangi eriliselt tänada meie kolleege 20 erinevast riigist üle maailma, kes kohalike olusid tundes ja arvestades osutasid välitööde läbiviimisel hindamatut abi,“ lausus Moora.

TÜ taimeökoloogia vanemteadur Maarja Öpiku hinnangul vajame silmaga nähtamatute organismide molekulaarse mitmekesisuse uurimiseks globaalseid DNA järjestuste ja ökoloogilise teabe andmebaase nende organismide määramiseks ning võrdlevateks analüüsideks, nagu näiteks leviku kaardistamiseks. Molekulaarsete tehnoloogiate areng ning nende suurenenud kättesaadavus teadlaskonnale on kaasa toonud krohmseente DNA-põhiste andmete hulga hüppelise kasvu kogu maailmas.

“Koos meie poolt süstemaatiliselt kogutud uute andmetega nende seente esinemise kohta võimaldab paljudest üksikuurimustest pärinev teave, mida kogutakse ja korrastatakse meie töörühma poolt hallatavas andmebaasis, nüüd saada oluliselt täpsema ning terviklikuma pildi krohmseente globaalsetest levikumustritest. Praegu on väga põnev aeg krohmseente elurikkuse ja suureskaalaliste levikumustrite uurimise valdkonnas,” rääkis Öpik.

Uurimuses osalev TÜ ökoloogia teadur John Davison ütles, et niivõrd ulatusliku molekulaarse andmestiku analüüs on ökoloogidele tõsine väljakutse, kuna töös tuli leida lahendusi mitmesugustele metoodilistele probleemidele. Tulemus oli tema kinnitusel aga vaeva väärt. “Tänu analüüsile on meil nüüd ülevaade krohmseente globaalsest elurikkusest, mis põhineb täielikult taimejuurtest eraldatud DNA järjestuste analüüsil. Veel vähem kui kümme aastat tagasi tundus sellise andmestiku kogumine ja analüüs fantaasiana,” lausus Davison.