Kõu püüti pildile
Nähtavaid välgunooli saadab alati ka kõuekõmin, kui laetud osakeste liikumisel kuumaks köetud õhk järsult kokku pressitakse. Äikesetormi ajal pikselööke raketiga esile kutsunud USA teadlased on nüüd püüdnud selle käigus vallanduvad helilained pildile, mis võiks aidata paremini mõista pikse olemust.
San Antonio linnas asuva Southwesti uurimisinstituudi teadlased tegid katseid eelmise aasta juulis. Välgu kontrollitud viisil uurimiseks saatsid nad äikesepilvedesse rakette, mille saba külge oli kinnitatud peen kevlariga kaetud vaskjuhe. Õhust kordades paremini elektrit juhtiv traat lõi elektrilise potentsiaali vallandumiseks soodsad tingimused.
Kuna välgunoolte teekond oli ette ennustatav, võimaldas see sündmuspaiga lähistele paigutada 15 spetsiaalset mikrofoni, mis registreerisid kõrge ajalise lahutusvõimega, millal helilained nendeni täpselt jõudsid. Arvestades, et heli levimiskiirus on lõplik, kulus kõrgemal vallandunud helilainetel mikrofonideni jõudmiseks rohkem aega. Nii võib ülesvõtetel täpselt näha, kui palju energiat millisel kõrgusel ja ajahetkel vabanes.
Näiteks leidsid nad, et kõu on kõige valjem maapinna lähistel ajahetkel, kui välgulöök maad tabab. Samuti kinnitasid nad, et kõue valjus sõltub otseselt välgulöögi maksimaalsest voolutugevusest.
Sarnaseid katseid on tehtud varemgi, ent korraga kasutati vähem mikrofone, mis olid asetatud tunduvalt laiemale maa-alale. Maher Dayehi ja ta kolleegide katsetes lahutas neid üksteisest vaid meeter. Nõnda oli ka tehnika poolt pakutav lahutusvõime oluliselt parem. Teadlased loodavad, et analoogsed eksperimendid võimaldavad luua täpsemaid äikest ja pikselöökide vallandumist kirjeldavaid mudeleid. Töörühm nendib samas, et kunstlikult esile kutsutud välgunooled olid kõik sirged. Loomulikul teel vallanduvad välgulöögid on seevastu enamasti harulised.
Tulemusi esitleti Montrealis toimuval Kanada ja USA geoloogia seltside kohtumisel.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa