Ta avastas, et Valgevene suuline huumor on enamjaolt mugandatud versioon teiste riikide samanäolistest naljadest, mis ei pruugi olla poliitilised. Et nali muutuks poliitilisteks vahetatakse ära tegelaskujud ja mõned detailid. Veel leidis Astapova, et Valgevene huumor on peamiselt autoritaarne – naljad pilkavad režiimi ja presidenti – erinevalt post-totalitaarsetest naljadest, mis teevad nalja ideoloogia üle.

Lukašenka telefon heliseb ja mees vastab: "Hea, halb, halb, hea, hea…" Inimesed ümberringi ei saa aru, millest Lukašenka räägib. Lukašenka paneb toru hargile ja imestab: "Need inimesed ei saa isegi kartuleid ilma minuta sorteeritud!"

Poliitilise huumori sotsialistlik minevik

On teada tõik, et nõukogude ajal olid poliitiliste naljade rääkimine, kuulamine, naljadele naeruga reageerimine ja pilkajast võimudele mitte teatamine tihti karistatav. Astapova sõnul on need tingimused põhjuseks, miks poliitiline huumor, vaatamata hirmule õitses.. Tänapäeva demokraatlikes ühiskondades kasutatakse poliitilist satiiri laialdaselt massimeedias ja ka poliitikute endi poolt. Astapova tõdeb, et võib isegi väita, et poliitikute oskus enda üle nalja visata on imagoloomes hädavajalik. Mittedemokraatlikes ühiskondades jääb huumor tihti tähelepanuta, sest selle uurimisega tänapäeval ei tegeleta ja nalju palju ei koguta.

"Kui ma Valgevenes nalju kogusin, öeldi mulle mitmel korral, et nalju Lukašenka kohta teatakse, aga ei juleta rääkida," rääkis Astapova. "Inimesed kartsid, sest kõik teadsid kuulujutte kellestki, keda oli naljade rääkimise eest karistatud," lisas ta. Tihtipeale ei soovitud, et Astapova naljade rääkimist diktofoniga salvestaks.
Astapova leidis, et postsoveti Valgevenes räägitakse endiselt samu nalju, mida ka aastaid tagasi räägiti. Muutuvad tegelased ja taust, mis tähendab, et soveti või vene poliitilisest huumorist saab korraga Valgevene nali. Näiteks on järgmises anekdoodis tihtipeale peategelaseks ka Putin.

Lukašenka, Hugo Chavez ja Putin on koos paadis ja vaidlevad, kes neist kolmest sõudma peaks.
Putin: "Minu riik on kõige suurem, mina ei sõua."
Hugo: "Minu riik on kõige rikkam, mina ka ei sõua."
Lukašenka: "Aga hääletagem.”
Paadis on näha Putinit ja Chavezi sõudmas ja hämmingus omavahel arutamas: "Ma lihtsalt ei mõista, kuidas me saime seitse häält, kui meid on paadis ainult kolm?”

Valgevenes räägitavatest naljadest on vaid mõni üksik täiesti uus. "Uued naljad põhinevad tõlkes kaduma mineval sõnamängul, mis on seotud kaasaegse poliitilise situatsiooniga, või põhinevad need Lukašenka tsitaatidel," lisas Astapova.

Miks on kõigil diktaatoritel vuntsid?

"Küsimus: "Miks on kõigil diktaatoritel vuntsid?" on huumor iseeneses," selgitas Astapova, "Selle eesmärk on panna inimene mõtlema diktaatoritele ja panna ta jõudma avastuseni, et enamikel diktaatoritel tõesti on vuntsid, mis enamasti paneb inimese muigama."
Ta räägib, et sarnasele mitte-Valgevene naljale on pühendatud isegi eraldi lehekülg Vikipeedias. Kiilakas-karvane on Vene nali viitamaks faktile, et alates 1825. aastast on Venemaa poliitilisteks liidriteks olnud alati paar, kus üks isik on kiilakas ja teine juustega, nagu Putin ja Medvedjev.

Astapova leidis, et vuntside ja kiilakas-karvase naljad viitavad poliitilisele diskursusele ning seeläbi ka mustritele poliitilistes naljades üldiselt. Tihtipeale luuakse poliitilisi nalju lokaliseerimise läbi – muutes peategelasi ja detaile – aga vuntside ja kiilaka-karvase naljad ei ole nii lihtsasti konstrueeritavad.

"Igal juhul on suuliste poliitiliste naljade uurimine Valgevenes oluline ja seda mitte ainult riigi tundma õppimiseks. Naljade uurimine aitab heita valgust varastele sotsialistlikele süsteemidele, mida muidu saaks uurida vaid arhiivide ja mälestuste läbi. Sotsialismiaegsed naljad on tõenäoliselt endiselt üks kõige uuritumaid huumori valdkondi, kuigi siiski vähe uuritud, ning Valgevene poliitiliste naljade funktsioneerimise uurimine tänapäeva kontekstis aitab sellele retrospektiivsele uurimisele kaasa," selgitas Astapova. Näitena toob ta anekdoodi, midaräägitakse ka bulgaarlase, mitte valgevenelasega.

Valgevenelasele, ukrainlasele ja venelasele mängiti vingerpuss. Kõikide toolidele pandi enne maha istumist knopka.
Venelane istus maha, kurtis torkamise üle ja tõusis püsti ning nägi knopkat.
Ukrainlane istus, kurtis, tõusis ja nägi knopkat.
Valgevenelane istus maha, istus päeva, kaks, kolm… Lõpuks talt küsiti, et kas tal ebamugav ei ole? Valgevenelane vastas, et midagi nagu oleks valesti. Talt küsitakse, et, miks ta siis midagi ei öelnud?
Valgevenelane vastas: "Aga ma arvasin, et nii peabki olema."