Malve uurib inimluid, et mõista paremini, kuidas inimesed vanasti elasid – missugused haigused ja terviseprobleemid neid kimbutasid, mis olid surmapõhjused, millised olid jõukamate inimeste eluviisid ning millised vaesemate omad.

Kas luude järgi haiguste kindlaks määramiseks ei ole mitte tarvis omada meditsiinilist haridust? Tuleb välja, et piisab teadmistest osteoloogia vallas, mis ongi teadus luudest, et osata hinnata, millised haigused või vigastused on inimest tema eluajal tabanud. Malve käis osteoloogiat õppimas Leedus ning nüüd õpetab osteoarheoloogiat ka Tartu ülikoolis.

"Saan vajadusel tuttavate arstidega konsulteerida ja nende jaoks ongi luude uurimine üllatav ja huvitav, sest nemad ei mõtle selle peale, millised luud pärast surma välja näevad," selgitas Malve.
Luudelt on näha ilmselged vigastused: mõõgahoobid, luumurrud, deformeerumised, songad, kuulihaavad, aga lisaks saab luude kahjustuste järgi aru, kui inimesel on olnud kaugele arenenud nakkushaigused nagu süüfilis, leepra või tuberkuloos.

"Rootsiajast, 17. sajandi lõpust, on teateid, et ei ole kuskil nähtud nii palju ninadeta inimesi ehk süfiliitikuid, kui Tartus ja selle ümbruses," rääkis Malve. "Samas, kui me Maarja kalmistul kaevasime, tuli 750 luustikust välja ainult üks süüfilisehaige – mis ei tähenda, et neid üldse ei olnud, pigem surid nad lihtsalt enne ära, kui haigus väga kaugele jõudis areneda. Arheoloogilises materjalis näeme vaid nn jäämäe tippu," valgustas Malve, kuidas osteoarheoloogia võib ajalugu täpsustada.

Malve näitab koljudel, kuidas teha vahet mehel ja naisel. "Robustselt öeldes on mehed madalalaubalised ja naised kantpead," naeris Malve. Aga nii on – meeste koljud on madalama lauba ja välja ulatuvate kulmumõigastega ning naiste koljude otsmikuluud on püstisemad ja koljud väiksemad kui meeste omad.

Imikuluid aetakse sassi kanaluudega
Luude teekond osteoarheoloogi töölauale algab tihtiväljakaevamistest. Enamasti on tegemist päästekaevamistega, mis viiakse läbi kohtades, kuhu ehitatakse näiteks uus kaubanduskeskus või maantee ja sinna ette jääb arheoloogiline objekt. Selleks, et informatsioon kaotsi ei läheks, tuleb see põhjalikult läbi kaevata ja uurida.Harvem toimuvad välitööd probleemkaevamiste raames, mis tähendab seda, et arheoloog valib ise kaevatava objekti vastavalt oma uurimisküsimusele. Avariikaevamiste rohkusel on mitmeid põhjuseid: esiteks, kuna selleks on enam vajadust (ehitustööd), teiseks on see arheoloogi jaoks soodsam (maksab tööde tellija).

"Matuste kaevamistega kaasneb ka eetiline dilemma, see tähendabki, et arheoloogid kaevavad päästekaevamistel – ehitusobjektidel päästame, mis päästa annab," selgitas Malve. Matus on arheoloogia termin tähistamaks hauda – maetud surnut koos kaasapandud esemetega. Eetiline dilemma, vähemalt Eesti puhul, tekib eelkõige kirikaedade ja külakalmistute puhul ehk enam nende paikade puhul, mida inimesed ka praegu suudavad matmispaigana tajuda. Samas näiteks kiviaegseid matuseid kohtleb ka laiem üldsus pigem teadusliku informatsioonina.

Loomulikult on probleemkaevamised, kus arheoloog otsib vastust mõnele teda ennast huvitavale küsimusele, võimalikud ka näiteks kesk- ja varauusaegse materjali puhul. Näiteks kaevati probleemkaevamisena Tartu ja Haapsalu võllamägesid, mille üheks eesmärgiks oli tuvastada, kas võllase läheduses paiknes hukatute kalmistu ning saada sinna maetute osteoloogilise analüüsi abil enam teada hukkamisviisidest ning sellest, kuidas kurjategijaid maeti.

Nii lastakse enne ehitajaid ehitusplatsile arheoloogid, kes kaevavad välja neid huvitava materjali – luud ja inimeste vara (potid, sõled, sõrmused, noad, odaotsad jne). Iga inimese luud pannakse eraldi kottidesse või karpidesse, nii et igas kotis on kindlasti erineva inimese luud. Juhtub ka, et luud on maetud läbisegi, mis tähendab, et siis ei ole neid võimalik täpselt eraldi kottidesse sorteerida.

"Mina tegelen eelkõige tubaste tegevustega ehk luude uurimisega laua taga, aga käin ka kaevamistel kohapeal arheolooge juhendamas, et nad oskaksid skelette kaevata. Tihti ei ole luustikke kaevavatel arheoloogidel palju kogemusi, ei tunta anatoomiat, ja nii saangi ühe luustiku kotis kaks-kolm erinevat luustikku. Eriti keeruline on imikuluustikuga, sest sarnasuse tõttu aetakse see segi kanakontidega," rääkis Malve oma tööst.

Mulla alt luubi alla
Luud puhastatakse alguses kuivalt, pintslitega, ning hiljem juba põhjalikumalt, vee ja harjaga. Kui nad on jõudnud ära kuivada, toobki Malve need oma töölauale. Ühe inimese skelett korraga, või nii palju, kui sellest alles on. Ühe inimese luud vaatab Malve üle maksimaalselt tunni ajaga.

Järgmisena määrab Malve skelettide soo, umbkaudse vanuse, tõenäolise surmapõhjuse ja muu tuvastatava teabe ning sisestab info ankeetidesse. Laste vanus määratakse hammaste lõikumise ja luude arengu järgi ning täiskasvanutel hammaste kulumise, koljuõmbluste ühinemise, liigeste kulumise ja häbemeluu sümfüüsi- ehk ühenduspinna muutuste järgi. Kuigi eksimisruumi siin on, sest hambad on rohkem kulunud ka noorematel inimestel, kes oma töös hambaid kasutasid. Nii on keeruline öelda, kas tegemist on noore kingsepa või juba eakama inimesega.

Luude edasine saatus sõltub mitmest asjaolust. Praegu Malve töölaual olevad Kose kirikaia luud lähevad tagasi matmisele, sest nii soovis kohalik kogudus. Kogudus ise otsustab, kas nad matavad luud eraldi või koos. Koht, kuhu luud tagasi maetakse, läheb kirja kaevamiste aruandesse. Nõnda välditakse olukorda, kus tulevikus arheoloogid samasse auku kaevama lähevad. Kui kohalikud luude saatuse vastu huvi ei tunne, saab Malve ise – lähtudes leitu arheoloogilisest ja osteoloogilisest väärtusest – otsustada, kas paigutada need ülikooli kogusse või korraldada nende tagasimatmine.