Kõige enam vastab sellistele kriteeriumitele sülearvuti. Ometi ei tahtnud keegi moodsate infoseadmete kasutamist keelustada, kuigi just naabri klaviatuuriklõbin, silmanurgas hüplev tegelane Youtube'i videol või vale käik Minesweeperi miiniväljal segasid kaaspoliitikuid kõige enam. Uus kord lubas kasutada tahvelarvuteid, aga neidki ainult töises tegevusruumis ilma eraeluliste tegevusteta.

Öeldu teenib sissejuhatusena tänasesse kommentaari, sest pärast uut seadust ilmusid mõnele lauale seadusega täpselt kooskõlas olevad ventilaatorita ja ekraanita ja isegi ilma video näitamise võimeta seadmed, mis ajasid naabreid veelgi vihasemaks. Selgus, et mõned seaduskuulelikumad poliitikud otsustasid võtta kasutusele mehhaanilised kirjutusmasinad. Seega tõid mõned Saksa poliitikud dramaatilist situatsiooni seansi irooniat.

Nähtus väärib tähelepanu, sest sõna „iroonia“ kasutatakse palju ilma selle päritolule pikemalt mõtlemata. Vikipeediast saab teada, et tegemist on juba Antiik-Kreekas kasutatud vastuolulise olukorraga, milles konflikt seisneb, mida antud olukorrast oodatakse ja milline see tegelikkuses on, kusjuures esineb veel kolmas element, mis antud olukorrani tegelikult viis. Iroonia võib olla sõnaline, dramaatiline või situatsiooniline.

Sakslased soovisid parlamendis töörahu ja keelasid sülearvutid, lähtudes kantseliitlikust sõnastusest ja saavutasid kirjutusmasinatega olukorra, mida tegelikkuses ei soovitud. Tehniliselt oli siis tegemist situatsiooni irooniaga, mille abil mõned nutikamad poliitikud tegid teatrit ehk dramaatilist irooniat.

Nüüd siis seekordse kommentaari sisu juurde, mis räägib samuti kirjutusmasinatest ajal ning kohas, kus neid ei ootaks, kui olukord seda ei põhjustaks. Nimelt mõnedes riikides pöörduvad teatud riigiasutused digirevolutsiooni kiuste tagasi kirjutusmasinate juurde. Põhjus on seotud kirjutusmasinate ajastule lõppu kuulutanud digitaalse ajastu enda ootamatute vingerpussidega, millele osutas kõige dramaatilisemal moel tähelepanu Edward Snowden. Tänu Snowdeni avalikustatud informatsioonile sai üha veenvamalt selgeks kaitsetus, mida paljud indiviidid, olgu erasektoris või riigipalgal, olid inforuumilt väärt andmete kaitsel eeldanud.

Washington Postis ilmus hiljuti põgus arutelu teemal, milles mainiti muu hulgas riike, kus on hakatud turvalisuse nimel viima kirjavahetust üle vanamoodsalt mehhaaniliseks ning materiaalseks. Näiteks plaanis Venemaa julgeolekuteenistus muuta osa asutusesisesest kirjavahetusest kirjutusmasinate toel senisest häkkimiskindlamaks. Analoogseid signaale kuuleb Saksamaa julgeolekutöötajate suunalt. Nende valik on vabatahtlik ega tulene Schleswig-Holsteini liidumaa kapriisidest.

Paljud USA valitsusasutused polegi kirjutusmasinatest kunagi loobunud ja nüüd elavad need masinad omalaadset renessanssi. Julgeolekuteenistuste regress kirjutusmasinate kasutuse juurde toob silmade ette klassikalise spiooni kuvandi, kelle taskus oli Tallinnas Nõmmel elanud Walter Zappi loodud miniatuurne spioonikaamera Minox, millega siis pimedas toas taskulambi valgussõõris dokumente kopeeriti.

Kas regress vana tehnoloogia poole on kuidagi progressi doktriinivastane käitumine, küsib Siobhan Lyons Washington Posti artiklis, ja tõdeb, et kust me võtame õiguse pidada iga ajas uuemat tehnoloogilist muutust tingimata progressiks? Mõnikord on aeglane tagasiliikumine nn vana tehnoloogia juurde ise märk progressist. Mõnikord on sisu olulisem kui meedia, kvaliteet tähtsam kui kiirus ja privaatsus väärtuslikum kõigiga sõlmumisest.

Ehk kas pole irooniline, et kasutame arvutit kogemaks inimlikke tundeid, mis on hakanud kaduma tänu arvutite kasutamisele?

Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.