Hannes Tõnisson on randade arengut uurinud juba 15 aastat. Alustas ta sealt samast Harilaiu poolsaarelt, kus asub Kiipsaare tuletorn, ning nüüdseks on tema uuringud rahvusvahelise koostöö raames viinud teda ka näiteks Venemaa, Rootsi ja Hispaania rannikualadele.

Tõnissoni uuringud on näidanud, et Lääne-Eestis on viimastel kümnenditel rannaprotsessid kiirenenud viis kuni kuus korda võrreldes umbes 30 aasta taguse ajaga. Põhja-Eestis analoogseid trende ei ole täheldatud. "Seesuguste protsesside peamiseks põhjuseks on olnud aktiviseerunud tsüklonaalne tegevus, mis on meile toonud rohkem läänekaarte torme ja kahandanud jääkatte perioodi pikkust, kus talvine jää kaitseks randu tormipurustuste eest," seletas Tõnisson. "Kõige enam on protsessid aktiviseerunud just meie saarte läänerannikul (Saaremaa, Hiiumaa ja ka näiteks Osmussaar), see on ala, mis on otseselt eksponeeritud Läänemerelt tulevale tormilainetusele ja kus viimastel aastakümnetel randa kaitsvat talvist jääd sisuliselt pole olnudki."

"Ühtlasi olen avastanud, et siinsete randade arengus toimuvad kõige suuremad muutused üksikute, eriti tugevate tormide käigus, kui näiteks ranna-astangu taganemine võib ulatuda ligi ühe meetrini tunnis ja ühe tormi käigus võib rannajoon taganeda ligi kümme meetrit," tõi Tõnisson välja.

Ka Kiipsaare tuletorn rajati aastal 1933. rannajoonest umbes 130 meetri kaugusele sisemaale, tänaseks on tuletorn umbes 50 meetri kaugusel meres. Kusjuures, viimase kümne aastaga on sealne rannajoon taganenud 50 meetrit. Majakavahi maja ongi lainetuse toimel täielikult hävinenud.

Tõnisson ütleb, et muretsemiseks on põhjust eelkõige kolmandiku Eesti randade alal elavatel inimestel. Viimastel aastatel suurte tormide ajal üleujutanud Pärnu olukord ei ole tema hinnangul väga halb. "Suure tõenäosusega suureneb seal üleujutuste sagedus ja ulatus, aga kuna Pärnu rand asub päris lahepäras, siis on see nii-öelda ala, kuhu kuhjatakse kokku materjal, mis Pärnu lahe ida- ja lääneküljelt murrutatakse," seletas ta. "Löögi all on pigem Valgeranna piirkond ja teiselt küljelt Reiu piirkond, sealhulgas näiteks alad, mis jäävad praeguse Lottemaa lähiümbrusesse."

Tänu Nõukogude Liidu piiritsoonis olemisele on meil endiselt rannajoone lähistel suhteliselt vähe infrastruktuuri ja ka eramuid. Vaatamata sellele on Tõnison sõnul tekkimas paar kriitilist kohta. "Tallinnas on üks ohtlikemaid piirkondi Kakumäe poolsaar. Näiteks poolsaare tipus olevale linnatänavale, (kus sõidab hetkel ka liinibuss), oleme prognoosinud elueaks umbes kümme aastat. Lähimate majadeni peaks sealne rannaastang ulatuma umbes 50 aasta perspektiivis," ütles Tõnisson. Ka Rannamõisa panga piirkonnas on alasid, kus rannaastang on sõiduteele ohtlikult lähedale jõudnud. Üldiselt plaanis pole aga põhjarannikul olukord viimasel kümnendil palju halvenenud, sest tuuled on rohkem läänest, torme põhjustavate tsüklonite trajektoor on nihkunud pisut põhjasuunas ning mõju põhjarannikule on väiksem.

Millised oleks siis lahendused? Praegu peetakse kõige mõistlikumaks adapteerumist, mitte otseselt kaitsmist - ehitatakse rannast kaugemale, majadele tehakse kõrgemad vundamendid jne. Pärnus on mõistlik ka luidete kasvatamine, mis on tormidega kaasneva meretaseme tõusu vastu esmaseks kaitseks. Mõnele poole on mõistlik setteid tagasi või juurde pumbata, näiteks Pirita randa on juba korra, enne 1980. aasta olümpiaregatti, suurem kogus liiva juurde toodud. Mõnes kohas on mõistlik rajada rannakaitserajatisi, näiteks Narva-Jõesuu muul takistab sealse ranna liiva idasuunalist liikumist (jõesuudmesse ja Venemaale). Rannakaitserajatiste puhul on aga oluline silmas pidada seda, et rikutakse looduslik tasakaal ja nihutatakse probleemi edasi kuskile naaberalale, nendib Tõnisson.

Tänapäevaste ekstreemsete tormide uurimine annab võimaluse vaadata minevikku. Aktualismi printsiibile põhinedes oskame rekonstrueerida tormisündmusi minevikus ja seeläbi veelgi täpsemalt ennustada tulevikku. Rannaprotsesside täpne mõistmine võimaldab koostada pikaajalisi prognoose rannajoone muutuste kohta, määrata ära kuhje- ja kulutusalad ning liikuvad setete hulgad ning töötada välja võimalikud kaitse või adapteerumise meetmed.