Eestis on aastas 200 metsatulekahju, pindalalt kokku keskmiselt 200 hektarit. Ühe tulekahju keskmiseks suuruseks on 100 korda 100 meetrit. Peaaegu sada protsenti metsapõlengutest on inimese põhjustatud.

Kristi Parro otsib oma teadustöö küsimustele vastuseid Loode-Eestis Vihterpalu ja Nõva metsades, kus toimusid põlengud vastavalt 1992. ja 2008. aastal. Kõik metsad, mida Parro uurib, on algselt inimese istutatud.

Sekkumise head ja vead
Parro on jaganud uuritavad alad tinglikult kolmeks: 00-alad, kus ei ole toimunud ei põlengut ega ole ka inimese sekkumist; 01-alad, kus on olnud tulekahju, aga inimene ei ole käinud metsa taastamas; ja 11-alad, kus oli nii tuli kui ka inimene. Selle põhjal on ta teinud ülevaate metsade seisukorrast.

Esimeses metsatüübis (00-alad) on alustaimestikus palju erinevaid samblaid, leidub ka turbasammalt ja marjaliike. Üldiselt on see mets suhteliselt tagasihoidliku liigiarvukusega, aga samas elab neis metsades ka haruldasemaid taimi, mis vajavad kuiva ja liivast pinnast. Vanades metsades ei ole loomadel palju süüa, sest nad eelistavad noori puid.

Teist tüüpi metsas (01-alad) on maha kukkunud vanad ja surnud puud ning samal ajal kasvab uusi puid arvukalt juurde. Selles metsas on väga palju erinevaid taimeliike ja siin elab liike, kes vajavad kas päikesevalgust või eelistavad varju. Alade liigirohkus tuleneb sellest, et vanad puud pakuvad varju liikidele, kes eelistavad varjus elada. Samas leidub häiludes koht liikidele, kes eelistavad päikesevalgust. Tihedam taimestik tähendab ka väiksemat aurumist ja seetõttu on 01-alad niiskemad kui 00-alad (ka temperatuur kõigub vähem). Siin metsas käivad loomad äsja tärkavaid puid söömas.

Kolmandat liiki metsades (11-alad) on uutel taimedel keeruline kasvama hakata, nii et sealt leiab peamiselt vaid kanarbikku. Uuendus on raske tekkima. Uuritud aladel on vanad puud raiutud, kuid metsa uuendamiseks töid ette ei ole võetud (nii 01- kui ka 11-alad on jäetud looduslikule uuenemisele ehk uus mets tekib ainult sellest, mida loodus suudab anda). Kui 01-aladel on juba paar aastat pärast põlengut ühel hektaril kasvamas üle kümnetuhande puu, siis 11-aladel ei ületa loodusliku uuenduse teel tekkivate puude arv hektaril viietuhande puu piiri.

Majandamise kulud ja tulud
Parro sõnab, et metsa majandusliku väärtuse tõstmiseks, kus oleks võimalik metsast välja tuua kvaliteetset puitu, peaks metsadesse ikkagi inimese käega sekkuma. Metsa majandamise käigus tuleks välja raiuda haigestunud ja kasvus alla jäänud puud, mis metsatulekahju korral võivad suurendada tuleohtu – surnud ja kuivad puud on heaks materjaliks, mis süttib kergesti. Kui palju metsa raiuda, sõltub metsast. Vihterpalus ja Nõval, kus on liivased ja kuivad metsaalad, pidurdab lageraiemetsa uuenemist ja taimeliikide pealekasvu.

"Tegelikult me ei ole veel leidnud parimat varianti, sest mitte ükski ülaltoodud tegevustest ei ole täiesti hea,“ selgitab Parro. "Keeruliseks teeb metsade hooldamise see, et arvesse tuleb võtta nii majanduslikku tulu, jätkusuutlikkust metsamajandamisel, keskkonda ja pärandkultuuri.“ Tööpõld on veel lai.