Eestit tahetakse upitada viie rikkaima riigi hulka Euroopas, kuigi tegelikult on Eesti juba kolme rikkaima riigi seas maailmas. Laelatu puisniidul on ruutmeetri peal 76 erinevat liiki soontaimi – ainult paar kohta maailmas on liigirikkuselt võimsamad. Mõni teadusallikas väidab, et põhjamaistest luhtadest ehk lamminiitudest üle poolte asuvad Eestis.

Jaak-Albert Metsoja toob välja suurima vea, mida seoses jõgedega tehakse – aetakse jõesängid sirgeks, et kasutada kaldaid ära põldudeks või elamumaadeks. Sellised jõed ei toimi enam üleujutust puhverdava alana. Kui jõgi on loogeline, saab vesi tõusta luhale, aga kui ta on aetud sirgeks, siis tammide tõttu vesi ei pääsegi kõrgemale, või kui pääseb, läheb see sealt väga kiiresti minema. Kui looduslik takistus ehk lookleva jõe luht on ära võetud, siis juhtubki nii nagu Euroopas on olnud – meeletud üleujutused pärast kevadist lumesulamist või suuri vihmasadusid.

"Tartu on hea näide – kui Alam-Pedjal oleks jõgi sirgeks ja luhad kraavi aetud, siis oleks Tartus kevaditi väga korralik üleujutus,“ kinnitab Metsoja. Lääne- ja Lõuna-Euroopas, kus jõed ühel hetkel sirgeks aeti, kulutatakse nüüd miljoneid eurosid, et looklevad jõesängid taasluua. Eestis on väga suured luha-alad, mille suur eripära on see, et paljudel neist on üsna hästi säilinud loogelised jõed.

Kalamari luhtadel
Üleujutusoht ei ole ainuke põhjus, miks luhtade hooldamisele peaks suurt tähelepanu pöörama. Luht on ka elu- ja kudemispaik kaladele ja oluline toitumiskoht lindudele. Näiteks tulevad Peipsi ja Võrtsjärve kalad truult tagasi kudema vanajõgedesse, kus nad ise on sündinud. See tähendab, et nad tegelikult tulevad kudema luhale, kus on madal ja soe vesi, ja lahkuvad luhalt pärast kudemist vanajõgede kaudu oma päris elupaika. Kalateadlased on uurinud, et kalad tõesti rändavad vabalt kahe järve vahel – Peipsi ja Võrtsjärve vaheline 100 kilomeetrit ei ole kaladele kodupaika kudema minnes mitte mingiks takistuseks.
“Ei saa arvestada ainult botaaniliste argumentidega ja sellega, et oleks kergem niita – ainult neid aspekte vaadates aetakski luhad kraavi – maapind oleks kõvem, niita kergem ja ka liigirikkus suurem,“ sõnab Metsoja. „Ainult taimestiku liigirikkusele keskendudes võime vastu võtta otsuseid, mis luha kui suure ökosüsteemi seisukohast on valed – kraavitatud luhad ei sobi kaladele, ega ka kraavide kaldal kasvavate põõsaste ning kuivema ja kõvema luhapinna tõttu lindudele nagu rohunepid,“ selgitab teadlane.

Tülikas niitmine
Luhtade hooldamine on keerukas toiming. Aprilli keskel võib luhal olla kuni kaks meetrit vett, mis enamasti juuli keskpaigaks taandunud on. Niitmine on tülikas, sest soisesse alasse jäävad traktorid kinni. Traktoritele tuleb alla panna topeltrattad, et kandepind oleks hästi lai.

Metsoja rõhutab, et niidetud hein tuleb luhtadelt kindlasti ära ka viia. Heina ei saa jätta luhtadele, sest kulu tekitab seal kaladele ja lindudele vaid raskusi toidu kättesaamisel ja maimuna luhalt välja jõkke ujumisel. Kulu tekitab vees ka hapnikuvaeguse, mis tähendab, et kalad ei saa seal kasvada.

Kasutusvõimalus luhtadelt niidetud heinale peitub bioenergeetikas. Koostööd on tehtud Ilmatsallu rajatava biogaasijaamaga. Kogu niidetud hein toimetatakse biojaama ja koos muu toormega kääritatakse metaaniks, milles omakorda saab toota sooja ja elektrit.