Polaarrebase juured peituvad Tiibetis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Alopex lagopus
Alopex lagopus Autor/allikas: Per Harald Olsen/Wikimedia Commons

Hiina teadlased leiavad hiljuti Tiibeti platoolt leitud tänaseks väljasurnud rebase hammaste kuju põhjal, et platoo võib kujutada endas sünnipaika mitmetele tänapäeval Arktikat asustatavate lihatoiduliste liikide eellastele.

Himaalaja mäestikku ei kutsuta põhjuseta maailma kolmandaks pooluseks. Püsivalt karmid keskkonnatingimused ning isegi suvel madalale jääv temperatuur meenutab suuresti kõrgematele laiustele omast kliimat. Evolutsioonil oleks olnud piirkonnas aega segamatult spetsiaalselt külmas kliimas elamiseks kohastunud loomade täiustamisega tegeleda. Isegi siis, kui ümbritsevas maailmas kergemini talutavad tingimused valitsesid.

Nõnda on osa paleontolooge edendanud teooriat, mille kohaselt pärineb osa tänapäeval Arktikas kohatavatest liikidest just tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvalt Tiibeti platoolt. Rääkimata tänaseks maamunalt kadunud megafaunast, näiteks karvasest ninasarvikust, karvasest mammutist ja hiid-laiskloomast.

Hiina paleontoloogi Xiaoming Wangi töörühma hinnangul võib aga nüüd veel üks tänapäeva loomaliikidest Tiibeti platood oma hälliks pidada – polaarrebane. Järeldus põhineb pea viie kilomeetri kõrguselt leitud fossiilidel. Päevavalgelt tulnud lõualuud ja hambad ei ole samased ühegi teise teadaoleva rebasega, misläbi on tegu uue liigiga.

Vulpes qiuzhudingiks nimetatud rebaseliigi muudavad eripäraseks selle hambad. Kui tüüpilised rebased on kohastanud nii loomset kui taimset toitu sööma, misläbi sobivad nende purihambad ka mälumiseks, siis V. qiuzhudingi purihambad on erakordselt teravad, meenutades polaarrebaste omi, kes pea eksklusiivselt lihast toituvad. Säilmete vanus on 3,6-5,1 miljonit aastat ehk kaugelt vanemad kui ükski teine polaarrebast meenutav fossiil.

Kuid osa paleontolooge ei ole hoolimata veenvatest argumentidest sugugi kindlad, et polaarrebaste juured praeguseks ajaks leitud tõendite põhjal Tiibetile viitavad. Tegu võib olla ka konvergentsiga, mille puhul evolutsioon sarnaste keskkondade puhul sarnased, kuid erineva geneetilise tagapõhjaga lahendused leiab.

Uurimus ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Proc. R. Soc. B

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: