Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
9. märtsil 1611 vaadeldi teleskoobiga esimest korda päikeseplekke
9. märtsil 1611 vaadeldi teleskoobiga esimest korda päikeseplekke. Vaatluse viis läbi hollandi astronoom Johannes Fabricius, kes jälgis teleskoobiga tõusvat päikest. Fabricius täheldas sellel tumedaid laike. Fabricius oli esimene, kes oma vaatlused ka dokumenteeris ning avaldas tulemused sama aasta 13. juunil üllitises, mis kandis pealkirja “Jutustus päikesel vaadeldud laikudest ja nende silmnähtavast pöörlemisest koos päikesega”.
Kõige esimesed ülestähendused päikesel esinevate laikude kohta pärinevad aga Hiinast 28. aastast enne Kristust.
Päikeseplekid on päikese pinna jahedamad ja tumedamad osad, mis tekivad päikese pinnale tema magnetvälja tõttu. Päikeseplekkide temperatuur on ligi 3700-4200 kraadi Celsiuse järgi. Harilikult on päikese pinna temperatuur 5500 kraadi. Päikeseplekkide magnetväli on seevastu tunduvalt tugevam ümbritsevast pinnast.