Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa

Ajakirjas Current Biology ilmuva uurimuse kohaselt muudab taksojuhi ametiga seotud tänavavõrgustike meeldejätmise kohustus ajustruktuuri suurendades hipokampuseks kutsutava ajuregiooni hallaine hulka, parandades sellega taksojuhtide ruumilist mälu, eelisel on aga oma hind.

Teadmisi kontrollival eksamil peavad potentsiaalsed taksojuhid kirjeldama oma teekonda detailselt suvalisest punktist teise mainides nii tänavanimesid, kui ka tähtsaimaid hooneid, millest nad mööduksid. Veidi üle kümne aasta tagasi näitas Londoni Ülikooli kolledži neuroteadlane Eleanor Maguire, et eksami läbinud taksojuhtide hipokampus on keskmisest tunduvalt suurem. Viimane annab neile parema orienteerumisvõime. Taksojuhid liitusid eksklusiivse klubiga, kuhu kuuluvate teiste liikide ellujäämine sõltub nende võimest meenutada nende toidutagavarade asukohti.

Samas püstitas toona ilmunud uurimus muna ja kana tüüpi küsimuse. Polnud selge, kas eksam sorteeris inimmassist välja need, kelle hipokampus oli juba enne suurem, või leidsid õpingute ajal taksojuhtide ajus aset struktuurimuutused. Maguire'i edasised uurimused näitasid, et hipokampus tundus pensionile jäänud taksojuhtidel harilikesse mõõtmetesse kahanevat. Kindlatest tõenditest jäi siiski küsimuse lõplikuks lahendamiseks vajaka. Seega otsustas neuroteadlane koos oma kolleegi Katherine Woollett'iga läbi viia ulatuslikuma eksperimendi.

Ligikaudu viis aastat tagasi skaneerisid nad 79 potentsiaalse taksojuhi aju magnetresonants-tomograafiaga (MRI) ning kontrolliks 31 juhusliku inimese oma, kellel taksojuhiks saamise ambitsioonid puudusid. Ajupiltide kohaselt olid nende hipokampused ligikaudu samas mõõdus. Kolm kuni neli aastat hiljem kordasid Woollett ja Maguire mõõtmisi. Tasub märkida, selleks ajaks oli pelgalt 39 persooni oma unistuse suutnud ellu viia. Ülejäänud olid võimalikust karjäärist loobunud. Ajupildid näitasid, et uute taksojuhtide hipokampuse tagaosa oli tunduvalt suurenenud.

Samuti viis teadlastepaar kõigi katsealustega läbi üldist mäluseisundit kontrolliva testi. Taksojuhid edestasid teisi ruumilisele mälule toetuvates ülesannetes tunduvalt. Samas ei kasvanud nende sooritusvõime kõikides testides. Nii olid keskmised tulemused näiteks Rey-Osterrieth testis märgatavalt madalamad. Ülesandes peavad katsealused meelde jätma mitte just eriti loogilise ülesehitusega nukumaja struktuuri ning selle 30 minutit hiljem paberile visandama. Maguire on eelmistes uurimustes leidnud, et hipokampuse tagaosa suureneb esiosa arvelt.

Antud juhul niisugust märgatavat seost siiski ei leitud. Sellest hoolimata võib Teadmuse omandamine mõjutada mäluosasid, mille kasutamist teadmuspagasis orienteerumine ei nõua. Seetõttu oletab neuroteadlane, et hipokampuse esiosa kahanemine võtab aega rohkem kui neli aastat. Samas ei ole probleem taksojuhtidega veel täielikult lahendatud. Kuigi Teadmuse omandamise pooleli jätnud grupis väitsid kõik, et nad tegid seda majanduslikel ning ajalistel põhjustel, ei pruugi see täielikult paika pidada. Soodumuse selleks võis luua ka suutmatus seda teha.

Viimane võiks viidata, et aju plastilisus on seotud geneetiliste teguritega. Nimelt võib hipokampuse suurenemine aset leida kahe erineva mehhanismi läbi. Piirkonnas võib kasvada uute närvirakkude hulk või moodustavad neuronid üksteisega rohkem sidemeid. Väikese osa võib lisada ka närvitugikoe rakkude hulga suurenemine, kuigi nende moodustumine on närvirakkudest aeglasem. Mõne indiviidi aju plastilisus võib lihtsalt suurem olla. Kindlalt võib aga väita, et aju plastilisus säilib ka täiskasvanuna ja see ei tohiks uute teadmiste omandamisele piire seada.

Maguire'i ja Woollett'i uurimus ilmub 20. detsembril ajakirjas Current Biology.