Keda toidavad koopiaõigusest sündinud viljad? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kui ideed oleks õunad.
Kui ideed oleks õunad. Autor/allikas: Wikimedia Commons

Kujuta ette, et oled kolmekümneaastane lapsevanem. Tavalisest lapsevanemast erined vaid ühe tunnuse võrra. Nimelt on sinu harrastusest sündinud novellist saanud ootamatult edulugu. Kui oled saanud seitsmekümneseks ja sinu lapsele sünnib samuti kolmekümneselt võsuke, saad riigi poolt sulle antud koopiaõigusest sündinud viljadega toita nii oma last, kui lapselast ja kuna loomingu viljade korjamise õigust jagub pikemaks, saavad sellest veel osa ka lapse-lapse-lapsed.


Ja nüüd on kohane küsida miks ei saa sinu kirjatööst kasu lõigata lapse-lapse-lapse-lapsed ja nende lapsed ja nii edasi?! Selle küsimuse esitas Briti ajalehes The Telegraph mõtisklenud Cambridge’ ja Oxfordi haridusega neurobioloog Adrian Hon. Tema ettepaneku järgi peaks loomingu koopiaõigused olema igavesed, sest millise õigusega jäetakse osa sugulasi esivanema tööst matti saamata, mõtiskleb Kristjan Port saates Portaal.


Teema on eriti ajakohane tänu ACTA põhjustatud tundlikkusele intellektuaalomandi küsimuste teemal. Adrian Honi kirjutise ajendiks oli Briti organiseeritud kuritegevuse vastase agentuuri hõivatud failivahetusteenus ja kõikide selle klientide hirmutamine 10 aastase vanglakaristuse ja limiteerimata kahjunõuetega. See tähendab, et seaduse silmis on näiteks vägistaja või pedofiil failivahetajast vähem ohtlik kurjategija. Adrian Hon näeb õnneks olukorda positiivse poole pealt.


Kui riik on praktiliselt valmis koopiaõiguse eest jõuliselt välja astuma, siis tuleks südametu, lapse-lapse-lapse-lapsi diskrimineeriv seadus ära parandada ja anda iga laulu või teksti loojale ja tema sugupuule igavene õigus selle pealt teenida. Sest miks peaks seadus koopiaõiguse ajamääratlusel juhinduma ebamäärasest üldisest huvist kellegi loomingu vastu, kui need inimesed pole selle loominguga kuidagi seotud? Isegi kui nad saaksid sellest omale eeskuju, või inspiratsiooni ammutada oleks enamusel juhtudest tegu originaalist kehvema üllitisega.


Samas sugulased on põhimõtteliselt loomisega seotud. Vähemalt geneetilist või muud õiguslikku liini pidi. Öeldakse ju, et igasugune looming algab tühjast paberist. See tähendab, et mitte kellelgi peale looja pole selles mitte mingit rolli. Pealegi motiveeriks ajatu, lapse-lapse-lapse-lapsi majanduslikult toetav koopiaõigus pürgimusi erakordsetesse loomingulistesse kõrgustesse. Ühtlasi tuleks tänased koopiaõiguse regulatsioonid tagasiulatuvalt ära muuta, et ei tekiks ebaõiglust ja tänase põlvkonna esindajad saaksid samuti kaugete esivanemate tööst tulu.


Võimalik, et sünniks ka mõni ebatavaline olukord. Näiteks soosiks olukord juudirahvast tänu Piibli koopiaõigusest tagasiulatuvalt teenitavale tulule. Kui keegi leiab ülesse Shakespeare sugulased oleks neilgi põhjust rõõmustamiseks, sest väidetavalt on tema teoseid trükitud paar miljardit koopiat. Uut sündivat tegevusruumi peab keegi valitsema ja selleks sobivad hästi tänased jõustruktuurid. Kellegi teisel pole lihtsalt vahendeid miljardite kasusaajate identifitseerimiseks ja neile õigusega kuuluva teenistuse kättetoimetamiseks.


Tõenäoliselt kaasneb ka mõningat rabedust, näiteks võimalike kohtuvaidluste näol. Aga seda peaks käsitlema kui paratamatut hinda, mis tasub lõpuks ära. Nagu iga progressiivse nähtusega, leiduks ka sellele ideele kindlasti vastseid. Mõned võivad väita, et loominguline idee ei ole kasutuse käigus kaduma minev kaup. Võidakse ka väita nagu mõne idee väärtus kasvaks alles koos selle kasutamisega. Järsku püüab keegi isegi tsiteerida George Bernard Shaw’ õunte ja ideede teemalist mõtisklust.


Kirjanik väitnud, et kui sul on õun ja mul on õun ja me need õunad omavahel ära vahetame, siis on endiselt kummalgi üks õun. Aga kui sul on idee ja mul on idee ja me peaksime neid vahetama, siis oleks kumalgi kaks ideed. Pange tähele, tegemist on kriminaalse aruteluga. Sellise arutelu kandjad ei erine kurjategijatest mitte karvavõrdki. Miks peaks keegi üleüldse tahtma mitut ideed, kui ta saab ühega hakkama elu lõpuni ja kauemgi? Kas nad tahavad öelda nagu puhtalt majanduslikust ajendist ei piisaks? Nagu peaks lubama nn. kaasaegsetel loojatel kombineerida vanameistrite loomingut.


Ma ütlen, et see digitaalne keskkond on põhimõtteliselt kriminaalne, kuna võimaldab teha ilma kuludeta täiuslikke koopiaid. Nende vaadete eest võitlejad tahavad sisuliselt keelata meie lastelt sünniga antud õiguse teenistusele ning nende eesmärk on lämmatada loomingulisus ja suruda meid arengurajal sajandeid tagasi, kusagile pimedatesse aegadesse kus tegutsesid kirjatsurad nagu Dafoe, Austen, Bronte, Hardy, Dickens või Keats.


Seda loomingulist ajajärku ei taha ju ometi keegi enam korrata!

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: