Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Sündmustehorisondi Teleskoop jälgis musta auku

Glaktika M87 kese.
Glaktika M87 kese. Autor/allikas: Hubble Heritage Team (STScI /AURA)/NASA

Astronoomid on nelja raadioteleskoobi samasse võrgustikku ühendamise läbi suutnud otseselt vaadelda galaktika M87 keskmes asuva supermassiivse musta augu sündmuste horisondi piiri lähiümbrust. Lisaks paremale musta augu massihinnangule võimaldab see taaskord üldrelatiivsusteooria proovile panna ning uurida täpsemalt galaktikate kasvu mõjutavaid tegureid.


Peaaegu kõik astronoomid on veendunud, et mustad augud on tõepoolest reaalsed. Lähiuniversumis leidub vastupidise uskumiseks liiga palju objekte, mis oma tohutu massi ja väikese suuruse poolest midagi muud olla saaksid. Ent täpselt samadel põhjustel on äärmiselt raske selle lähistel ilmnevate teooria poolt ennustatud nähtuste olemasolu otseselt kontrollida. Nii ennustab näiteks teooria 'sündmustehorisondi' olemasolu. Mõtteline piir märgib punkti, kus musta auku langev aine selle mõjusfäärist eales põgeneda ei saa. Selle väiksuse tõttu pole teleskoopide resolutsioon selle eristamiseks kunagi piisav olnud


Täpselt selliste fenomenide uurimiseks otsustati mõni aeg tagasi alustada „Sündmustehorisondi Teleskoobi“ (EHT) projekti. Musta augu lähistel lasuva keskkonna tõttu on seda parim uurida millimeeterlainete piirkonnas, mis asetub täpselt mikrolainete ja infrapunakiirguse vahele. Seda tüüpi kiirgus suudab läbida isegi keskkonda, milles väiksema lainepikkusega kiirgus neelduks. Teisalt on suurema lainepikkusega kiirguse püüdmiseks vaja ka suuremat teleskoopi. Veel parema resolutsiooni jaoks on mõistlik aheldada samasse võrgustikku mitu säärast teleskoopi.


Interferomeetriaks kutsutava tehnika on võimalik panna teleskoobid käituma ühe hiiglasliku teleskoobina. Resolutsioon on seda parem, mida kaugemal need teineteisest asuvad. Nii suutiski astronoomide töörühm leida, et galaktikas M87 lähtuvad ülienergeetilised osakeste vood selle keskmes asuvast piirkonnast. Nende lähtepunkti läbimõõt peab olema väiksem kui 5,5 kordne ennustatava sündmustehorisondi raadius. Kuna uute mõõtmiste põhjal on M87 keskmes asuva massiivse objekti läbimõõt oma massi kohta äärmiselt väike, peab see olema supermassiivne must auk.


Mõõtmiste alusel sai ka selgeks, et see peab pöörlema. Üldrelatiivsusteooria kohaselt sõltub sündmustehorisondi asukoht muuhulgas just sellest. Statsionaarse musta augu puhul oleks see viimase raadiusest 7,35 korda suurem ehk märgatavalt kaugemal kui Sheperd Doeleman'i töörühma mõõtmised seda näitavad olevat. Kuigi EHT ei võimaldanud veel otseselt sündmustehorisonti vaadelda, võimaldavad mõõtmised juba relatiivsusteooria paika pidavust äärmiselt tugeva gravitatsiooni tingimustes kontrollida. Muuhulgas näitasid vaatlused, et M87 musta augu pöörlemine tekitab aegruumi kangas selle lähistel pööriseid.


Kuigi EHT resolutsioon on juba praegu Hubble'i kosmoseteleskoobi omast pea 20 korda parem, loodavad projekti juhtivteadlased selle 2015. aastaks kahekordistada, kui võrgustikku lisanduvad Euroopa Lõunaobservatooriumisse ehitatavad raadioteleskoobid. Seejärel plaanitakse täpsemalt uurida Linnutee keskmes asuvat musta auku.


Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science.


Viimati muudetud 28/09/2012 12:04
galaktikas M85 lähtuvad -> galaktikas M87 lähtuvad


Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: