Kuidas orkaanid tekivad?
Oktoobri lõpus raputas Kariibi mere saari ja Ameerika Ühendriikide idarannikut suurima diameetriga orkaan, mida kunagi Atlandi ookeanil kohatud on. Tsüklonite tekkest ja liikumisest räägib TTÜ Meresüsteemide Instituudi professor Sirje Keevallik.
Kuidas orkaanid tekivad
ja kuidas nende liikumist saab prognoosida?
Orkaan on
teaduskeeles troopiline tsüklon, mille ingliskeelne nimi hurricane
tuleb Kariibi kurjusejumala Huracani nimest. Vaikse ookeani põhjaosas
nimetatakse troopilisi tsükloneid taifuunideks, mis pidavat
tähendama tugevat tuult hiina keeles. India ookeani ja Austraalia
lähistel öeldakse lihtsalt tsüklon.
Troopilised tsüklonid
tekivad seal, kus kliima on kõige mõnusam – 5…20 laiuskraadil
ookeani kohal. Seal on vesi soe ja õhus palju veeauru ning tavalised
väikesed madalrõhkkonna ümber tekkinud tsüklonid saavad suure
hulga energiat veeauru kondenseerumisel kasvades seetõttu
hirmuäratavateks. Troopilise tsükloni tekkimist pole võimalik
ennustada, sest mitte iga häiritus sooja mere kohal ei kasva
orkaaniks. Küll aga jälgitakse neid häiritusi hoolikalt, et
esimesi kasvamise märke tähele panna.
Tsüklonitel on oma
tavapärased liikumisteed idast läände ja nad pöörduvad mandri
lähedal olenevalt poolkerast põhja või lõunasse. Seda saab juba
üsna täpselt ette arvutada. Üsna täpselt ei tähenda aga sugugi,
et arvutused annavad täiesti täpse ennustuse. Võrdluseks võib
tuua parasvöötmes rändavad troopikavälised tsüklonid, mis meie
ilma kujundavad. Kuigi ilmamudelid kinnitavad, et tsükloni kese
liigub üle Läti, võib see tujukas nähtus Skandinaavia mägesid
ületades ootamatult suunda muuta ja hoopis Eesti kohale oma
tugevamad tuuled tuua. Nii muudavad ka orkaanid vahel ootamatult
suunda ja võivad tuldud teed tagasi minna või sõlmi teha. Ja siin
ei aita muu kui pidev jälgimine ja üha uute vaatlusandmete
sisestamine mudelitesse.
Kaua veel uudiseid orkaanidest sel
hooajal oodata on ning millal hooaeg lõpeb?
Orkaanide hooaeg
on maailma eri paigus erinev. Austraaliat ründavad nad jaanuarist
märtsini, Kagu-Aasiat juunist detsembrini ja Põhja-Ameerika
idarannikut augustist oktoobrini. Seega Sandy on suure tõenäosusega
selle aasta viimane, mis Ameerikat ähvardab. Orkaanid tekivad
juunist oktoobrini ka Mehhiko lääneranniku lähistel, aga liiguvad
sealt Vaikse ookeani avarustele, mistõttu neile pööratakse vähe
tähelepanu. Huvitav on aga see, et Lõuna-Ameerika idarannikul
orkaane praktiliselt ei esine.
Kas Eestis võib sel aastal
oodata näiteks 2005. aasta suurtormi kordumist?
Miski pole
võimatu, aga tõenäosus 2005. aasta „vesise pühapäeva“
kordumiseks on väike, sest suurtorm tekkis mitmete asjaolude
kokkulangemisel. Torm nimega Gudrun ei kujutanud endast tugevuse
mõttes midagi iseäralikku. Iseäralik oli hoopis see, et tuul puhus
suure kiirusega väga pikka aega ja suutis seetõttu tekitada väga
kõrgeid ja pikki laineid. Samal ajal olid eelnevad tormid vee
Läänemere idaossa nö kokku kuhjanud, nii et Riia lahes oli veetase
meetrijagu tavalisest kõrgem. Oma osa andis ka asjaolu, et meri
polnud jääs, nagu ta jaanuaris võinuks olla.
Nagu alati, pole halba ilma heata. Jaanuaritorm lõi liikvele nii mõnedki ettevõtmised. Esiteks ühines Eesti Läänemere veetaseme prognoosisüsteemiga HIROMB (High-Resolution Operational Model for the Baltic Sea) ja teiseks käivitati TTÜs Maa-teaduste tasemeõpe, mis ühendab endas okeanograafia, meteoroloogia ja geoloogia – kõik sellised teadusharud, mis on seotud tormide, meretasemete, kõrgete lainete ja muude loodusnähtustega. 2013. aastal on selle eriala bakalaureuseõppesse oodatud 23 ja magistriõppesse 15 uut üliõpilast.
Allikas Tallinna Tehnikaülikool