Kuu kaotas magnetvälja arvatust hiljem ({{commentsTotal}})

Wikimedia Commons
Wikimedia Commons

Apollo-11 missiooni käigus kogutud kahe 3,56 miljardi aasta vanuse kivitüki analüüs viitab, et Kuul oli kogu kaaslast hõlmav magnetväli veel vähemalt 160 miljonit aastat hiljem kui seni arvatud. Ajavahe heidab kahtlusevarju mudelile, mille kohaselt viis dünamo taastumiseni kokkupõrge asteroidiga.


Päikesesüsteemi algusaegadel ei olnud Kuu magnetvälja tugevus ja struktuur Maa omast väga palju erinev. Ringlevad sulakivimite vood viisid paratamatult dünamo tekkimiseni. Ent kaaslase tuuma jahtumine ja kahanemine tegi nähtusele peatselt lõpu. Tänapäevaks leidub Kuul vaid äärmiselt nõrku ning paikkondlikke magnetvälju. Sirgjoonelise hinnangu kohaselt leidis muutus aset 4,1 miljardit aastat tagasi. Seeläbi olid planeediteadlased küllaltki üllatunud, kui kuumissioonide käigus kogutud kivimiproovid näitasid, et globaalne magnetväli oli olemas ka sadu miljoneid aastaid hiljem. Miski pidi taas dünamo tekkimiseni viima.


Võimalikke seletusi on erinevaid. Nii võis Kuu jahtumist aeglustada radioaktiivsete isotoopide lagunemine. Samas viitavad näiteks kokkupõrkekraatrid, et Maa kaaslast tabasid selle vahevöö ja tuuma taas erineva kiirusega pöörlema panemiseks sobiva läbimõõduga asteroidid 3,73 miljardit aastat tagasi. Isegi arvestades, et taoline magnetväli püsiks vaid mõnikümmend tuhat aastat, piisas sellest magneetunud näidiste selgitamiseks. Ent värskelt läbiviidud nooremate kivimitükkide analüüs näitab, et vähemalt 14 mikrotesla suurune magnetväli oli olemas ka märksa hiljem.


Kuigi ei saa välistada, et kokkupõrked võisid magnetvälja tekkesse anda oma panuse varasematel aegadel, tuleb siiski hilisema ajaperioodi selgitamiseks alternatiivsete mudelite poole vaadata. Neist ühe kohaselt viis Maa gravitatsiooniväli kristalliseerunud vahevöö ja vedela tuuma eraldumiseni, tingides nende erineva pöörlemiskiiruse. Toona oli Kuu planeedile piisavalt lähedal, et viimane selle pöörlemissuunda mõjutada oleks saanud. Teise selgituse kohaselt olid kaaslase sisemuse kristalliseerumisel keemiliselt jagunenud kihid dünaamiliselt ebastabiilsed, mis algatas uuesti kivimimasside liikumise.


Küsimusse võib selgust tuua veelgi nooremate kivimite analüüs.


Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusteakadeemia toimetistes.

Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa


Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: