Bussipeatuses käed rüpes istuv ja üksisilmi tänavakive põrnitsev teismeline võib tekitada äratada möödakäijate tähelepanu ja tekitada muremõtteid, kas noorega on ikka kõik korras. Istuks ta sealsamas pilk telefoni suunatult, poleks stseenis midagi ebatavalist. Kui liikumatu keha ja keskendunud vaate taustal liigub vaid pöial nobedalt mööda ekraani, märkab mööduja hetkeks vaid võõrast, kes lahutab millegagi meelt ja on isegi lõõgastunud. Seda temalt otsesõnu küsides saaks ilmselt oletust kinnitava vastuse.

Kui küsitleda sama inimest aastaid hiljem tema toonase enesetunde kohta, on vastus teistsugune. Sellele viitavad uuringute andmed. Kolmandik kuni pool noortest täiskasvanutest soovisid, et sotsiaalmeediaplatvorme, nagu Instagram, TikTok või X, poleks kunagi leiutatud. Sõnum on tähelepanuväärne. Seda ütleb terve põlvkond inimesi teenuste kohta, mida nad iga päev tundide kaupa kasutavad. Sama hästi võiks soovida keegi, kes sööb viis korda päevas, vaikselt, et toitu poleks olemas.

Värske maailma õnnelikkuse raport näitab, kuidas oleme uue elukorraldusega kohanenud. Meis võib tekitada juba eos stressi pelk meenutus teiste maade õnnest. Pelgame, et soomlased on jälle kõige tipus. Paraku on see tõsi. Lisaks osutab raport naabrikadeduse ebamugavustunde kõrval millelegi palju valusamale.

Esmapilgul pakub kolmas peatükk naabrite kadestamise pitsitusele magus-valusat leevendust. Raportis öeldakse, et sotsiaalmeedia kahjustab noori sedavõrd suures ulatuses, et ohus on terved rahvad. Esmajärjekorras Lääne-Euroopas, kuhu loetakse ka soomlasi. Tõsisemas võtmes on seis halb igal pool.

Probleem ei ole paaris õnnetus inimeses. Muremõõdik koosneb andmetest, mis kajastavad, kuidas end tunnevad, mõtlevad, magavad ja üksteisega suhtlevad miljonid noored.

Raport rajaneb seitsmel iseseisval tõendite kogumil. Nendeks on teismeliste ja nende vanemate küsitlused, koolidest kogutud teave, kliinilised tähelepanekud ja mehhanismide oletusi kontrollivad eksperimendid. Tõendite hulk ja kvaliteet on sedavõrd veenvad, et peatüki koostanud tuntud teadlased julgevad otse välja öelda, et tuntud sotsiaalmeediaplatvormid pole noorukitele ohutud.

Selle, pikemat aega avalikult käsitletud sõnumiga tähelepanu ei saavutata. Võib-olla peab tähelepanu saavutamiseks "õnnelikkuse raporti" ümber sõnastama "õnnetuks olemise tegurite ülevaateks". Raportis ei torgita kedagi teemal "Kas ma peaksin oma lapse ekraaniaega piirama?". Sellest pole kasu olnud. Nüüd küsitakse juba: "Mis juhtub ühiskonnaga, milles terve põlvkond kasvab üles laste arengut vaevavas keskkonnas?"

Saavutatud tulemuses pole üllatust ega midagi juhuslikku. See on vaikiv kooleraootus. Tänapäeva teismelised veedavad sotsiaalmeedias keskmiselt umbes viis tundi päevas. See ei ole enam hobi, vaid elupaik. Vanuses 10 kuni 19 aastat on aju äärmiselt plastiline. Vahest on tegu kõige olulisema eluperioodiga, milles korduvad kogemused kujundavad kõikide meeledimensioonide arengut.

Värske raport kirjeldab seda perioodina, kuhu koonduvad otsesed kahjud kiusamise, vägivalla ja ärakasutamise näol ning kaudsed kahjud ärevuse, depressiooni, unepuuduse ja üksildusena. Need pole arvamused, vaid reaalne statistika. Kasutussagedusega suureneb võimalus depressiooni tekkeks, mõnes uuringus on leitud risk kahekordne.

Sotsiaalselt on kõige kurioossem või inimloomust paljastavam, et sama kinnitavad kõik osapooled. Nii teismelised, lapsevanemad, õpetajad ja arstid kui ka sotsiaalmeediaettevõtete lekkinud sisedokumendid kinnitavad üht: probleem on reaalne, silmaga nähtav, meditsiiniliselt tõestatav ning selle pealt teenitakse kasumit. Süsteem ei ole katki. See toimib täpselt nii, nagu kõik paistavad soovivat.

Seepeale öeldakse: "Jah, aga!". Sotsiaalmeediast on ka kasu, s see aitab tunda end seotuna, loovana ja toetatuna. See muudab võimalikuks kaugemate sõprussuhete hoidmise ja pakub kogukonnatunnet neile, kes võivad end muidu tunda isoleerituna.

Maailmast õnnelikke kokku lugev raport seda ei eita. Keegi ei sea kasu kahtluse alla, mis oleks ka naeruväärne, sest nende pärast ju teenuseid kasutataksegi. Küsimus on kasu suuruses ning selles, kui suur on kahju ja selle kannatajate arv.

Paljudel asjadel on vajalikke omadusi. Oma kasu on ka alkoholil, autodel ja tugevatoimelistel ravimitel. Ometi reguleerivad ühiskonnad neid halastamatult, sest kõik teavad, et nendega kaasnevad riskid on suured ja süsteemsed, mitte juhuslikud. Raporti põhisõnum on selge: miljonid noored, kellele see keskkond toob rohkem kahju kui kasu, pole pelgalt tühine ääremärkus statistikas, vaid sügav ühiskondlik probleem.

Telefoniga noor istub bussipeatuses, ent mööduja mõte on muutunud. See pole enam pelgalt isiklik hetk, vaid osa väga suurest mustrist, mis kajastub riikide õnnetute statistikas. Mõtlema ei sunni mitte see, kas konkreetsel tegevusel on mingi väärtus, vaid tükk aega hiljem kohale jõudev kahetsus. Seda tõdeda on samal ajal tobe ja kurb. Ent astugem edasi, küll see kuidagi laheneb.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".