Sportmängude eesmärk on välja selgitada parimad inimesed. Mõnes mängus loetakse tabamusi nagu väravaid, korve, märklehte tabanud nooli või kuuliauke jne. Teistes mängudes peetakse parimaks esimesena finišeerijat. Mõlemad paistavad elementaarsete edumõõdikutena, mida mõistavad ka väikesed lapsed.

Võistluse olemuse, mõõtmise ja tähenduse taga laiub aga rikkalik filosoofiline maastik. Punktide, väravate või muul moel skoori kogumine peidab põhimõttelisi erisusi võitmisest lühima ajaga või esimesena lõpujoone ületamisest. Oluline nüanss on erinevused karistustes ja nende mõjus.

Kogu võistlussport tiirleb ümber tulemuse maksimeerimise. Selleks on parima võimaliku soorituse saavutamine kindlaksmääratud piirangute tingimustes. Põhimõtteline erisusus on vigade riski jagunemine lõpptulemusse. See kujundab inimesele rakenduvate ootuste ja väärtuste raamistikku.

Mõnele spordialale omaste vigade hind on suhteliselt marginaalne ja hüvitatav. Näiteks võib jalgpallis teha mitu viga, aga see kõik muutub pea tähtsusetuks, kui mäng võidetakse. Teise spordiala jaoks võib viga olla väga kalli hinnaga või lõplik näiteks möödalask laskesuusatamises või valestart 100 meetri sprindis. Selliste karistuste hind tulemuse suhtes muudab sportliku soorituse psühholoogiat, strateegiat ja midagi, mida püütakse sõnasse eetos. Erinevus on riskide talumises ja neist väljumises.

Selles vaates võib pallimänge pidada vigu amortiseerivaks spordiks. Neis on paljude võimalustega ehk hea vigadest taastumine, mis kombineerub suhteliselt väikeste mõjudega ning arvukate vigade riskiga. Ühe vea hind on harva saatuslik. Audid, pallikaotused, kollased kaardid jmt neelduvad mängu dünaamikasse. Hoolimata väiksematest kaotustest, tagab edu vastasest suurem tootlikus ehk väravate kogumine. Strateegia on suhteliselt robustne ning sisaldab riskide võtmist, loovust ja vastupidavust. Sellisel mängul on sarnasusi poksiga.

Seevastu laskesuusatamine, vormelisõit, slaalom, kergejõustiku sprindid, võimlemine, suusahüpped jmt on kallite vigade-karistustega, aga kasina taastumisressursiga. Need on haprad spordialad, mis ei talu vigu. Siin on lõppeesmärk vägevam tulemus kas kiiruse, skoori, soorituste puhtuse jne näol.

Seda raamib aga suhteliselt andestamatu karistuste struktuur. Üks valestart, tabamata sihtmärk või vale liigutus võib tähendada kohest kaotust või märkimisväärset ajatrahvi. Nende spordialade strateegia rõhub täpsusele, enesevalitsemisele ja järjepidevusele. Isegi väikesed vead on ebaproportsionaalselt kulukad. Spordialad meenutavad nöörilkõndi, milles tippsaavutus on katastroofile kõige lähemal.

Spordi temaatika kaasamise tegelik eesmärk on spordikaugem. Paljudele tuttavlikult avaneva spordi allegooria abil võiks värske pilguga vaadata teistesse, igapäevasematesse inimtegevustesse nagu autoliiklus. Tehnoloogiat arendades, kujundame inimeste vabadust, riske ja tulemuslikkust.

Liiklus, mille olemus on spordimängu-laadselt raamistatud reeglitega, tulemusele orienteeritud süsteem ning milles osalejad taotlevad mitmesuguste piirangute tingimuses isiklikke eesmärke. Autojuhi tulemuse headust kajastavad ajasurve ja kulutõhusus, mille nimel ta teeb taktikalisi valikuid ning rakendab treenitud meisterlikkust. Vigu tehes saab ta mitmel moel karistada.

Auto juhtimine ise pole muutunud. Muutunud on vigade ja karistuste struktuur, mis muudab mängus osalejate psühholoogiat, strateegiat ja midagi, mida püütakse sõnasse eetos.

Muutusi tõukab tehniline areng. Hiljuti hakati rääkima autosse ehitatud kiirusandmeid koguvast tehnoloogiast. Ideed esindavad kindlustusfirmad, keda huvitab autojuhtide riskikäitumise piiramine. Pakutakse, et kindlustusmakse võiks sõltuda kliendi liikluses käitumise stiilist. Selle üle peab auto ise arvet.

Värskeim arendus on juba mõnes USA osariigis algatatud seadusmuudatus, mis piirab halva liikluskultuuriga juhtide autode sõidukiirust, seda auto enda tehniliste vahendite abiga. Kiiruseületamise tagajärjel hukkub Ameerikas aastas üle 10 000 elaniku. Seega on olemas moraalne õigustus ja ka tehnoloogia.

Selles avaneb üha suurem kattuvus spordiks peetud mängu olemusega. Liiklusmängu tingimusi uuendatakse laskesuusatamise või vormel F1 maailmas tuttava protseduurilise kontrolliga, lisades lõpptulemuse teele tehnilisi viivitusi, karistuspokse või -ringe.

Arengu tulemusel pole välistatud, et liiklusest kujuneb arvutimängulaadne kultuur, milles reaalajas kuvatakse tulpasid juhi tervise, tehniliste varade ja võimaluste skooridega. Hoidugem fantaseerimast relvastusega. Juhi ressursse kajastavad mõõdikud kirjeldavad näiteks sujuva sõidu eest saadud sotsiaalseid hüvesid ressursside allahindlustena ning karistusi riskantsete liigutuste eest. Juhi tegutsemisesse sekkutakse automaatselt, lähtuvalt kiiruspiirangutest ning tee ja juhi seisundist.

Kaua kehtinud mobiilsuse sotsiaalne kokkulepe on muutumas mängumehaanikas tuttavaks suhteks, milles tänav pole lihtsalt avalik ruum, vaid programmeeritav käitumise nügimise väli. Loodetavasti õpitakse ega unustata, et sport arvestab ja hindab inimlikke võimeid, väärtustab stiili ja riske ning loob piirangute kaudu tähenduse. Nende eesmärk ei ole steriilne kontroll ega kuulekusele allutatud meisterlikkus.

Nüüd jääb vaid loota, et liiklust kujundatakse inimese arengut toetavaks. Vastasel juhul pole meil tulevikus autorooli asja.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".