Alina Poklad on terve elu olnud ratastoolis: ta ei ole kunagi seisnud ega kõndinud. Esimesed neli aastat õppis ta tavakoolis, edaspidi õppis koduõppel. Kuna Poklad käis vene koolis, luges ta ka rohkem vene kirjandust. Ühel hetkel märkas ta, et erivajadustega inimesi ei kajastatud kirjanduses peaaegu üldse, samamoodi oli ka televisioonis ja filmides. "Neid justkui ei eksisteeri vene kultuuriruumis. Muidugi see natuke torkas mind," ütles ta.

Umbes 14aastaselt hakkas ta üles märkima, kui kohtas mõnes teoses puudega inimest. Mingil hetkel märkas Poklad, et erivajadustega inimesi saadavad kirjanduses tugevad stereotüübid, seda ka maailma kirjanduses laiemalt. Küll oli puudega inimene kas pahalane või eksisteerisid nad selleks, et näidata peategelast paremas valguses.

Tihti nägi ka lugusid, kus erivajadusega inimene pingutas hirmsal kombel ning sai terveks. "Märkasin, et nad on minuga võrreldes täiesti teistsugused. Nad on alati imelikud või kurjad. Hakkasin mõtlema, miks see on niimoodi," meenutas Poklad, kuidas ta hiljem oma doktoritöö teemani jõudis.

Hiljuti kaitses Poklad Tallinna Ülikoolis doktoritööd, kus vaatas 20 aasta pikkust perioodi vene kultuuris (aastatel 2000–2020). Kui Nõukogude ajal oli ametlik ideoloogia, et puuetega inimesi pole olemas, siis nüüd midagi sellist vene ühiskonnas enam ei ole. Pokladi sõnul näidatakse, et nad on olemas, küll aga väga kitsas narratiivis. "Kuna praegu käib sõda, kajastatakse puudega inimesi rohkem. See on aga juba teine stereotüüp: sõjas käinud sõdur," rääkis ta.

Kuigi erivajadustega inimesi näidatakse omajagu, annab kajastatus eelkõige aimu, kuidas näevad puudega inimest terved inimesed. Sellega käib Pokladi sõnul aga kaasas palju stigmatiseerimist. Ta tõi näitena erinevad hommikuprogrammid.

"Kajastatakse näiteks naist ratastoolis, kes kasvatab kaht last või siis ratastoolis mees, kes käib tööl. Kui keegi teeb loo nii-öelda tavalisest inimesest, kas siis räägitakse ka, et oi, kui tubli, sa käid tööl? Ilmselt mitte, sest see on tavaline, et käiakse tööl ning kasvatatakse lapsi. See ei ole ju midagi erilist. Puuetega inimeste puhul on see aga nagu mingisugune vägitegu, et vaadake, kui tublid nad on. Miks nad aga tublid tunduvad? Sest meie ühiskonnas on tehtud kõik selleks, et tavalised tegevused oleksid neile rasked," lausus ta.

Poklad laenas siinkohal akadeemilisest maailmast mõiste inspiratsiooniporno. Siin kontekstis tähendab see, et puudega inimese tavategevust tõlgendatakse imetlusväärsena. Nad on justkui kangelased, kui käivad tööl või kasvatavad lapsi. "See on vale. Ei pea tundma end hästi sellepärast, et keegi elab tavalist elu," ütles ta.

Kui vaadata vene filme, kus näidatakse ka puudega inimesi, oli Pokladi sõnul levinud narratiiv see, et terve inimene sai trauma. Seejärel oli inimene väga tubli, tegi harjutusi, käis arsti juures ning sai terveks. Samas võtmes sai ta proteesi ning nüüd on ta enam-vähem terve. "Loomulikult on see traagiline, kui terve inimesega juhtub õnnetus ning temast saab erivajadusega inimene. Paljud sellised filmid näitavad aga, et kui ta on puudega inimese staatuses, ei tule ta elus midagi hästi välja ning kõik on halb. Terveks saades läheb seevastu elu ilusaks," rääkis ta.

Poklad tõi näite ühest vene filmist, kus tegelasel oli laste tserebraalparalüüs. Kui näidati tema lapsepõlve, oli see justkui üks hädaorg: vanemad karjusid, koolis kiusati ning tema elus ei olnud mitte midagi head. Ühtäkki sai ta aga terveks, kuigi sellest haigusest ei ole võimalik nõndamoodi paraneda. See narratiiv, kuidas puudega inimese elus ei ole midagi head ega ilusat, on väga ohtlik, sest selle inimese elu ei väärtustata," lausus ta.

Samuti jääb raamatutest ja filmidest mulje, et terved inimesed arvavad nagu kõike saaks ravida. Piltlikult öeldes, kui inimene on veel puudega, pole ta lihtsalt piisavalt pingutanud.

Poklad vaatas ka erinevaid telesaateid. Huvitava tähelepanekuna märkas ta, kuidas erivajadustega inimesed ka ise oma puuet esile tõstatavad. Poklad ise eeldas meelelahutusteemade puhul pigem seda, et puuet kui sellist ei kajastata niivõrd palju. "Inimesed ju näevad, et sa oled puudega, aga kui see ei ole saate põhiteema, siis miks peab sellest nii palju rääkima. Ei pea rääkima ainult tervisest või ravist," rääkis doktoritöö autor.

Ühe näitena vaatas Poklad vene telesarja, kus inimesed otsisid armastust. Üks osaleja oli olnud akrobaat, aga on nüüd ratastoolis. Poklad kirjeldas, kuidas noormehel oli elus kõik kenasti. "Eeldasin, et seal ei tõstatu tema erivajadus nii tugevalt esile, aga esimese küsimusena uurisid saatejuhid, kas osalejal on lootust terveks saada," kirjeldas ta nähtut.  Pool saadet arutati selle üle, kas noormees saab terveks või mitte.

Armastus laiemalt on üks teemadest, mis on puudega inimeste puhul tabu. "Nad võivad küll armuda, aga kui filmides või raamatutes kerkib see teema esile, siis puudega inimene pigem armub teise erivajadustega inimesse. See on ühiskonnas veel väga tugevalt sees, et puudega inimene ja terve inimene ei saa koos olla," ütles ta.

Pokladi sõnul viitab see kõik sellele, et erivajadustega inimesi ei nähta ühiskonnas võrdsetena. Vene kultuuris lepitakse tema sõnul, et puudega inimesed on ühiskonna osa ning neile luuakse näiteks kaldteid, et nad saaksid haridust omandada.

Küll aga tulevad vastavalt žanrile teatud erinevused sisse. Näiteks komöödia puhul kajastati kogu teemat teistmoodi. "Komöödia puhul oli väga selgelt võetud suund, et paljud probleemid ei ole probleemid erivajadustega inimestele vaid ühiskonnale," ütles ta.

Poklad ise on mitmel korral Peterburis viibinud. Tallinnaga võrreldes on Eesti pealinnas olukord ligipääsetavuse puhul tema sõnul tunduvalt parem. "Venemaal küll proovitakse midagi teha, aga seal ei usuta, et puudega inimesel on näiteks raha, et restorani minna. Seega nad ei pea vajalikuks mõelda ligipääsetavuse peale," ütles ta.

Eraldi vaatas Poklad sõnavara, mida kasutati kultuuriteostes. See oli Pokladi üllatuseks üsna pehme. Vahel tunti isegi kimbatust, kuidas inimesi nimetada. Kui ta ise oli laps, kasutati eesti keeles sõna invaliid, aga keskkooli jõudes, hakati invaliidiks kutsumist vältima. Seda teevad vahel pigem vanema põlvkonna inimesed, kuigi Poklad ise seda sõna solvavaks ei pea. "Invaliid tähendab ju, et inimene ei saa kõndida või tal on mõni muu puue. See ei määra aga seda, et inimene elab ilmtingimata vaesuses ega saa elu nautida," lausus ta.

Alina Poklad kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis doktoritööd "Образ инвалида в русской культуре как реализаци социального статуса "другого""("Puudega inimese kujutamine vene kultuuris kui "teisena"").