Google'i Deep Mind loodab simuleerida tehisaruga füüsilisi maailmu
Google'i all tegutsev tehisaru arendav ettevõte Deep Mind on juba mõnda aega proovinud panna tehisaru unistama füüsilistest maailmast. Paradoksaalsel kombel võime ise olla ühe taolise simulatsiooni tulemus, kirjutab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Nick Boströmi esmakordselt 2003. aastal esitatud simulatsiooniargument äratas maailma kujutlusvõime, sundides kaaluma veel ühte võimalust kõige ära seletamiseks. Seejuures ei tulene argumendist otseselt, et elame simulatsioonis, vaid pigem ärgitab mõtlema, miks on see võimalik.
Arutelukäik on iseenesest lihtne ja loogiline trilemma ehk valik kolme alternatiivse väite vahel. Neist on tõene vaid üks. Esiteks on vaja vastata, kas tsivilisatsioonid surevad enne välja, kui saavutavad sellise tehnoloogilise arengutaseme, mis on võimeline looma vajaliku keerukusega simulatsioone.
See küsimus puudutab konkreetselt meid, isegi kui me pole simulatsiooni produkt. Asume enda arvestustes inimkonna teatud arengutasemel, milles hindame tehnoloogilist arengut inimkonna tippsaavutusena ning usume, et inimese heaolu ja püsimine sõltuvad tehnoloogia jätkuvast arengust. Hoolimata enamuse seni elanud eluvormide väljasuremisest, loodame jätkuvalt, et inimesed on siinkohal erand.
Pakkudes optimistlikult, et inimkond saavutab simulatsiooni loomiseks vajaliku kõrgtehnoloogilise arengutaseme, peame kaaluma järgmise väite tõesust. See väidab, et kirjeldatud võimekuse saavutanud tsivilisatsioon kaotab huvi simulatsioonide käivitamise vastu või vähemalt ei korraldaks märkimisväärsel hulgal oma enda evolutsiooniajalugu kordavaid simulatsioone.
Igas köögis leidub kunagi väga suure innustusega hangitud seadmeid, mida pole pärast esimest paari korda enam kasutatud. Kui tõenäoline on, et oma arenguloole ei vaata tagasi ükski tsivilisatsioon või kui nad seda teevad, jätavad nad parimad töövahendid kasutamata? Raske uskuda.
Siia punkti jõudmiseks oleme pidanud eitama kahe väite võimalikkust. Esimese järgi sureb tsivilisatsioon enne olulise arengutaseme saavutamist välja. Seda eitades selline tase ka saavutatakse. Siis jäetakse aga simulatsioonide loomine pooleli. Kui ka seda eitada, seisame paraku kolmanda alternatiivi ees. Siin pole enam midagi eriti vaagida, sest nagu Boström ütles, peab üks kolmest väitest olema tõene.
Me ei tea maailmakõiksusest kuigi palju. Möödunud aastal esitatud uued tõendid seadsid tõsise kahtluse alla, kas aastakümneid õpikutesse trükitud väide universumi vanusest peab paika. Uued, kuid kahtluse alla seatud tõendid viitasid umbes kaks korda kõrgemale vanusele. Lisaks vaieldakse teemal, mis oli enne Suurt Pauku. Üpris jõuliselt vaieldakse, ka tumeaine ja universumi laienemise paika pidamise küsimustes jne. Me ei tea, kas universum teeb juba mitmendat eksistentsiaalset ringi.
Loomulikult ei saa väita millegi fantastilise kehtivust pelgalt teiste seletuste nõrkuste toel. Boströmi pakutud trilemma põhjal peab olema tõene kahe eelmise eitusest tulenev kolmas alternatiiv, see tähendab, et elame peaaegu kindlasti arvutisimulatsioonis.
See hüpotees on ahvatlev mitmel põhjusel. Esiteks pakub see intellektuaalselt sügavat ja intrigeerivat rahutust tekitav hüpotees seletuse kõige olemasolule. See ei erine kuigi palju mõnest filosoofilisest või teoloogilisest käsitlusest. Veelgi enam pakub see võimaluse mõtestamaks käimasolevaid tehnoloogilisi edusamme ja nende suundumusi.
Sellega seoses väärib tähelepanu Google'i tehisintellekti arendava üksuse Deep Mindi eesmärk simuleerida kogu meie maailma. Seda esialgu TI mõistuses, aga võimalikult realistliku ettekujutusena. Siia peab lisama huvitava diskussiooni teemal, kas kirjapandud sõnalisest maailma kajastusest piisab, et TI õpiks reaalsust tunnetama ja selles kujuneks vajalik füüsikaline intuitsioon.
Kuis inimkond pole kõike kirja pannud, siis ilmselt sõnalisest teabest ei piisa. Sõnu asendavad tihti vaatamine, mõtted ja fantaasia. Pealegi räägitakse inimtekkeliste andmete kas juba realiseerunud või peatsest otsalõppemisest. Mõne päeva eest väitis seda ka Elon Musk.
Samal ajal arenevad aga jõudsalt kaks nähtust. Üheks on TI-le õppimiseks loodavad maailma toimimist ja selle liikmeid ning selle osi kajastavad sünteetilised andmed. Teiseks on TI videomaterjali loomise võimekus. Elav pilt on olemuselt füüsikalise reaalsuse üks testkeskkond.
Palume masinatel teha seda tööd enda huvides, et paremini maailma mõistes muuta seda endale kasulikumaks ja ohutumaks. Simulatsioonihüpoteesi tõesuse tuvastamine on probleemne. Küll aga ei tohiks olla probleemiks märgata, et me ju püüame seda igal võimalusel teha. Meie loodud simulatsioonid on lihtsad ja algelised. Iga tegutsejat innustab aga õnnestumise optimism.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Portaal"