Oletame, et Maale saabuvad tulnukast vaatlejad ja neid huvitab maalaste töökultuur. Ülevaate saamiseks valitakse kolm vaatluskohta. Juhuslikule valikule aitab kaasa päikesevalgus, mis toob omas tempos nähtavale uusi territooriume. Hommikul alustades satutakse Jaapanisse, misjärel väisatakse Indias suure äri miljardärist juhti, kes veedab märgatava osa ajast Euroopas. Lõpuks jõuab hommikuvalgus USA läänerannikul Washingtoni osariigini ja külalised kohtuvad sealse töökorraldusega.

Galaktilised antropoloogid näevad inimesi, kes ei suuda enam jätkata ja paluvad põlvitades tööandja ees, et neid vallandataks. Samas kuuldakse arvamust, et nädalavahetused on kurjast ja need peaks kuuluma tööandjale, selle asemel, et kallist aega raisataks puhkamisele. Nähakse aga ka rahulolevaid ja edukaid maalasi, kes olid kokku leppinud, et edaspidi teevad nad vaid 32-tunnist töönädalat. Võõrastel on imestamiseks põhjust. Vahest peavad võõrad vaatlejad inimesi natuke hulludeks.

Juhul kui on põhjust oma tegu tõeliselt kahetseda, langetakse Jaapanis põlvili ja kummardutakse sügavalt, kuni otsaesine puudutab peaaegu põrandat. Dogeza-nimeline rituaal on erakordne ja sellesse suhtutakse surmtõsiselt. Mõned hommikumaa töötajad on esitanud tööandjale lahkumisavalduse ja sooritanud järjestikku kolm dogeza kummardust ning palunud sügavalt oma töölt lahkumise soovi pärast vabandust. Vastusena saadakse käriseva paberi heli. Pooleks rebitud avaldusega on töölt lahkumine tagasi lükatud.

Jaapanis on töösuhe mitme põlvkonda jooksul rajanenud kirjutamata kokkuleppele olla ustav ühele tööandjale. Varasemalt tagas selline pakt mõlemale poolele huvide tasakaalu. Üks pühendas oma töövõime teisele. Selle vastuvõtja tagas koolitused, töökoha ning kui töine aeg otsa sai, siis ka pensioni.

Kõige taustal hoidis korda vanemlikkuse jõuline hierarhia. Taolise töökultuuri toel arenes sõjast räsitud Jaapan kiiresti moodsaks tööstuse kandiks. Märkamata, kuidas tehnoloogiale üleantud tööprotsessid sundisid inimesi konkureerima masinatega nende kujundatud tempos. Samal ajal hoidsid vanad normid jaapanlasi sõnakuulelikult ühe tööandja juures pantvangis.

Töökoormus on jõudnud tasemele, millele ei suuda jaapani töövõtjad enam vastu tulla. Noorem põlvkond püüab vanadest tavadest vabaneda. Kasvab töötajate arv, kes loobuvad või vahetavad töökohti. Tööandjad on pahased ega lase töötajatel lahkuda. Pingeliseks muutunud olukorda reedab teenus Momuri, mille nimi on tõlkes "Ma enam ei suuda". Ligikaudu 135 euro ehk 22 000 jeeni eest läheb teenuse esindaja tööandja juurde ja korraldab kõik töölt lahkumiseks vajalikud protseduurid.

Momuri teenust kasutab umbes iga viies kahekümnendates, iga kuues kolmekümnendates ja iga seitsmes neljakümnendates jaapanlane. Sealt edasi, vanemate töötajate seas, kasutab teenust vaid umbes iga 25. töövõtja. See põlvkond hoiab veel traditsioone. Jaapani tervishoiu-, töö- ja hoolekandeministeeriumi andmetel vabastas 2021. aastal end tööst enesetapu läbi 1935 riigi alamat. Aastal 2022 oli vastav näitaja juba 2968. Seejärel kurb näitaja natuke langes ja stabiliseerus. Töökoormus on endiselt ränk.

India suure IT ettevõtte Infosys asutaja märkis üleilmsel juhtimiskonverentsil, et 1,4 miljardi elanikuga India vajab 70-tunnist töönädalat. Aastal 1986 lepiti Indias kokku, et nädalas on viis tööpäeva, igas ühes palga eest kaheksa tundi tööd. India miljardär peab seda aga veaks. Ta tunnistab, et ei mõista, mida mõeldakse töö- ja eraelu tasakaalu all. Pensionipõlve nautiva ettevõtja hinnangul on India vaene riik, mistõttu peaks töö- ja eraelu tasakaalu saavutamisega oodata.

USA Washingtoni osariigi San Juani väikestel saartel asuvas maakonnas otsustati mõni aeg tagasi minna üle 32-tunnisele töönädalale. Värskelt avaldatud ülevaatest selgub, et kõik on nüüd õnnelikud. Omavalitsus hoidis kokku peaaegu miljon dollarit võrreldes sellega, mida maakond oleks maksnud, kui oleks täitnud ametiühingu palgatõusu nõuded.

Väikesest kohast pagemise asemel on hakanud inimesi juurde tulema. Kui varasemalt võis mõne töise vajaduse katteks oodata kandidaate mitu kuud, siis nüüd on igale vabale töökohale peaaegu kaks korda rohkem soovijaid ja vabad töökohad täidetakse veerandi võrra kiiremini. Töölt lahkumised vähenesid poole võrra. Ligi 85 protsenti töötajatest kiidavad uut töö- ja eraelu tasakaalu. Kohalik esindaja tõdes, et muutused juhtuvad vaid siis, kui keegi päriselt midagi muudab.

Mida arvavad kauged vaatlejad? Ühed maalased ülistavad ületöötamist. Teiste jaoks pole tööst loobumine valik, vaid keelatud luksus. Kolmandad lõpetavad seevastu varakult tööpäeva ja leiavad oma mitmekülgsest elust rõõmu. Paistab, et inimkond ei mõista tööd. Proovitakse kõike alates lakkamatust sagimisest, lõpetades sunnitud orjuse ja lõdvestunud õndsuseni.

Tulnukad olid siin omast vabast ajast. Lahkudes mõtteliselt küsides, kas inimesed on suutelised tabama, mida peaks töötamine tegelikult tähendama.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".