Geeniinfo-kujuri avastajad saavad meditsiininobeli
Puust või kivist sünnib skulptuur sel moel, et kunstnik eemaldab algsest materjalist mittevajaliku ja jätab alles vajaliku. Umbes samasugune nähtus toimub ka elusolendite rakkudes.
Igas rakus, olgu närvi-, maksa- või naharakus, on olemas ühesugune komplekt kromosoome ja DNA-d, mis kannab täielikku geeniinformatsiooni olendi olemasolemise tarbeks.
Kuid elukunst seisneb just selles, et sellest algsest koguinformatsioonist saaks õigesti välja valitud see osa, mis pääseb maksvusele, ja see, mis maksvusele ei pääse.
Õige valiku toimel kujunevad juba lootel välja üksteisest väga erinevad närvi-, maksa- ja naharakud, ja õige geeniinfo õigel ajal maksvusele pääsemisel rajaneb ka nende rakkude kogu edasine elutalitlus.
Aga kui on olemas kunst, siis tasub otsida ka kunstnikku.
Tänavused meditsiini- või füsioloogianobelistid, ameeriklased Victor Ambros ja Gary Ruvkun ongi üles leidnud ühe niisuguse kujuri, kes määrab, millistesse geenidesse kodeeritud info põhjal sünteesitakse rakus valke ja milliste geenide info jääb kasutamata. See kujur on mikroRNA molekul.
Mikro-RNA on, nagu nimigi viitab, RNA molekul, aga suhteliselt väike. Temast natuke suurem, ja samas ka palju tuntum, on informatsiooni-RNA molekul, mille ülesanne on kopeerida DNA-molekuli pealt valgu tootmiseks vajalik informatsioon ja viia see väikesesse rakusisesesse valguvabrikusse ribosoomi, kus selle info põhjal valgumolekul kokku pannakse.
Mikro-RNA skulptoritöö tehnika seisneb selles, et ta ründab ribosoomi poole teel olevat informatsiooni-RNA molekuli, mis seepeale tavaliselt ka laguneb, nii et tema kantud info ribosoomi ei jõua ja selle info põhjal jääb valgumolekul tootmata.
Nii lõikabki mikro-RNA raku kogu geeniinfost mittevajaliku tükikese ära või vähemalt ei lase sel avalduda.
Ambros ja Ruvkun avastasid mikro-RNA seesuguse tegevuse väikestel varbussidel. Mõnda aega arvasid teised teadlased, et tegu ongi mingi erilise varbussi-nähtusega, mis teisi olendeid eriti ei puudutagi.
Tänaseks on aga selgunud et samasugust geenivaigistust korraldab mikro-RNA muiski olendeis, sealhulgas inimeses.
Väljavaated kasutada mikro-RNA-d haiguste raviks on märkimisväärsed; siit siis ka otsus anda nähtuse avastajatele Nobeli preemia.
