Pluuto süda on löögijälg
Kääbusplaneet Pluuto palet kaunistavat suurt heledat sümboolse südame kujulist pinnavormi on teadlased püüdnud seletada ja määratleda mitmeti, kohe sellest ajast peale kui NASA kosmosesond New Horizons ta oma 2015. aasta möödalennul avastas.
Üks võimalikke seletusi on, et moodustis, mida on hakatud nimetama ka Tombaugh' piirkonnaks, on tekkinud mõne teise taevakeha langemise tulemusel Pluutole.
Nüüd on rahvusvaheline teadlasrühm ka põhjendanud, kuidas saab löögist tekkida sedavõrd omapärase kujuga jälg.
Harry Ballantyne Šveitsist Berni Ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Nature Astronomy, et nende koostatud arvutimudeli järgi on Pluutoga suhteliselt aeglasel kiirusel umbes 30-kraadise nurga all kokku põrganud jääst ja kividest koosnenud 730 kilomeetrise läbimõõduga taevakeha.
Peamiselt just selle teise taevakeha materjalist on moodustunud Tombaugh' piirkonna lääneosa ehk südame selgepiirilisem ja siledam niiöelda vasak pool, pirnikujuline hele ala, mida nimetatakse Sputniku tasandikuks.
Ala piklikkus tulenebki Pluutoga kokku põrganud taevakeha suhteliselt madalast langemisnurgast.
Sputniku tasandik on paksult kaetud lämmastikujääga. Lämmastikujääga on kaetud ka Tombaugh' piirkonna idaosa, südame niiöelda parem pool, kuid seal on seda materjali õhemalt.
Kuidas on lämmastikujää sinna sattunud, ei oska teadlased veel seletada, aga oletavad, et see pärineb Sputniku tasandiku jääst.
Ballantyne ja ta kolleegid jõudsid oma tulemuseni, kui muutsid oma mudelis nii Pluuto kui ka talle langenud taevakeha koostist ning kokkupõrke kiirust ja nurka.
Muu hulgas tuleneb tulemustest järeldus, et Pluuto pinna all ei saa olla suurt ookeani, nagu mõnikord on võimalikuks peetud.
Autorid tõdevad, et Pluuto südame päritolu uus ja üksikasjalik seletus võib edaspidi viia ka parema arusaamiseni Pluuto tekkest ja ajaloost üldse.
