Loovuurijana asetseb Lotmani uurimistöö tema enda hinnangul sageli loovuurimuste ning neuroteaduste piiril, uurides, kuidas operaatoritöö mõjutab vaatajat ja vaataja samastumist tegelastega. Selle käigus tehtavad järeldused võivad olla sügavalt mõjusa ka isiklikul tasandil ja leida rakendust oma loomingulises töös. "Väga paljud arusaamised, mis mul on olnud sellel loovuurija teekonnal, on sellised, mis tekitavad minu endas heureka momenti," sõnas Lotman.

Kui osad filmioperaatorid suudavad vaistlikult iga kord kaamera õigesse kohta panna, eelistab dotsent reegleid, mida saab ka sõnaliselt väljendada. Samas on nende reeglite alus kodeeritud Lotmani hinnangul sügavale inimloomusesse. "Üks asi, mis meid ühendab nii Aristotelesega kui ka Lascaux koobastesse kunagi maalinud inimestega, on aju. Need reeglid tulevad inimajust, mitte kuskilt väljastpoolt," selgitas dotsent. Nõnda mõjutavad inimese aju ja taju eripärad kunsti ning loovust läbi aegade.

Viimasel ajal huvitab teda eriliselt professionaalne taju. "Kui inimesed, operaatorid või helirežissöörid või ükskõik millist igapäevast praktikat eeldavad ametit pidavad inimesed piisavalt kaua seda ametit peavad, kümme aastat ja rohkem, siis nende taju muutub – nende aju võrgustikud muutuvad," viitas Lotman.

Samas õpetatakse näiteks operaatoritöös suuresti just välist poolt, rõhutades sageli tehnilistele üksikasjadele keskendumist. "Me õpetame, kuidas teha kadreeringut, ehitada stuudiot – need on need välised asjad, mida me näeme. See sisemine, kogu selles loomingulises protsessis põlemine, jääb aga kuidagi väga intiimseks. Esiteks ei jõua see sageli tudengiteni. Teiseks mulle tundub, et see on ikkagi väga põnev ajuuurijatele," selgitas Lotman.

Näiteks võib tema sõnul lausa isikliku kogemuse alusel näha, kuidas üheskoos sama projekti kallal töötavatel inimestel tekib ühine mõtteväli. "Ühest küljest ütleb see midagi filmi tegemise kohta. Teistpidi ütleb see ikkagi palju selle kohta, kuidas inimese aju toimib. Inimese aju istub ühe kolba sees, aga loomingulisi protsesse uurides võime me avastada, kuidas inimaju on võimeline kahekesi-kolmekesi-neljakesi muutuma üheks mõtlevaks organiks," selgitas dotsent.

Lotman nentis, et kui renessansiajastul ideaaliks nähti ideaalina väga paljude oskuste valdamist, on mindud tänapäeval spetsialiseerumisega äärmiselt nüansitäpseks. Tänapäeval pole näiteks kaasaegne kunstnik lihtsalt molbertiga inimene, aga meil on terve meeskond spetsialiste, kes oskavad üles panna tema näitust ja teavad, millised on ka tehnoloogilised lahendused. [...] Mingis mõttes see renessansiinimene hajub sinna laiali paljudesse ajudesse," märkis loovuurija.

Suundumust ei peaks hea või halvana. Küll nõuab see uusi oskusi. "Mulle tundub, et kõige suurem vajadus inimkonnas tänapäeval on see,kuidas väga palju erinevaid teadmisi tuua kokku ühte ühisesse mõistmisesse, nii neuroteadusest, loovuuringutest, inseneeriast kui ka füüsikast. Loovuurija kõige suurem väärtus pole mitte see, et sa oled looja, kes läheb üle akadeemiasse, vaid sa oled praktik edasi, tegeled oma erialaga ning tood sealt teadmisi akadeemilisse maailma, mida on võimalik teiste valdkondadega segada ja uusi teadmisi sünnitada," viitas Elen Lotman.

Elen Lotmani videoportree on osa Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning TLÜ Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi koostöös sündinud kuuest videost koosnevast Eesti loovuurijaid tutvustavast kogumikust "Loov teadus".