Mida peate oma senise elu kõige nauditavamateks hetkedeks ja kui palju kattuvad need põhjustega, mille poolest tunneb teid avalikkus?

Etnoloogias ja folkloristikas püüeldakse selle poole, et teooriad tuleksid etnograafiliselt väljalt, et elu ise annaks meile mõtlemisainet. Küsimus on selles, et kas me suudame välitöödel lõputuid mõistatusi ära arvata, vastata intellektuaalsetele väljakutsetele, mida inimesed seal meile esitatavad. Mina käisin kuni koroonapandeemia puhkemiseni igal aastal välitöödel hantide, manside, neenetsite ja komide seas Siberis ja Põhja-Venemaal. Komi kütid testivad vahel, kas ma olen jahimees või ei ole. 

Et keegi üleliia ei pahandaks, mainin kohe ära, et tegu on küttidega, kelle esivanemad on põlvkondade kaupa jahti pidanud. Nad püüavad loomi ja linde ning püüavad kala selleks, et end ära elatada, mitte sportlikust hasardist või adrenaliinilaksu pärast. Komi kütid veedavad metsas suure osa ajast. Kui keegi midagi metsast teab ja seal olla oskab, siis nemad. Mina mingi jahimees ei ole, aga ma võin kütte vahel natuke jäljendada küll, et kõigil oleks natuke mõnusam.

Ükskord läksime koos küttidega retkele ega võtnud süüa kaasa, sest metsas peaks midagi ikka leiduma. Tabasin õhtu eel metsise, mis tagas jahimeestele eine metsas. Mul justkui vedas natuke, aga koer oli ka korralik, hoidis metsise tähelepanu hästi enda peal. Õnn pole komi küttide arust pime, selleks peab sul olema hea ja arusaamatu suhe metsavaimudega. Seda ei saa raamatute lugemisega, teoreetilised teadmised siin ei aita. Siis tundubki hetkeks, et sa justkui tead ja oskad midagi ning tunned lõbu. 

Palju nalja sai veel sellega, kui sain kätte kopra, kes saarmalõksu puges. Seda juhtumit meenutatakse siiani pisarsilmil. Kobras oli püünise jaoks natuke liiga rammus, ent suutis end sisse pressida. See on põhja küttide maailmapildi järgi hea näide sellest, kuidas metsavaimud annavad jahimehele saagi, muutes loomad lõksukippuvateks. 

Teadusliku tunnetuse metafoori mõttes oli aga eredaim juhtum naaritsa püüdmine iidse lõksuga, mille käsitlemiseks püüdsin komi jahimehelt õpetust saada. Mõtlesin muidugi praktilisi instruktsioone, et kõik need puupilpad, klotsid, toikad ja latid omavahel õigesti ühendada. Ent kütt andis vaid lakoonilise juhise: "Pane õrnalt!" Ilmneb, et jahimeeste arust on kõige olulisem tunnetuse stiil, mitte konkreetse meetodi tehnika.

Varjatult on see kõik seotud enesekindlusega, mis lubab mul avalikkuses järgida joont, nagu ma teaksin midagi. Ma naudin elamist ja mõtlemist etnograafiliste ideede järgi. Kui keegi mind teab, siis tihtipeale ilmselt just seda liini pidi. 

Millised on teie valdkonna peamised väljakutsed Eestis ja maailmas tervikuna?

Minu meelest seostuvad olulisemad väljakutsed kriisidega, milleks on erinevates ajalistes perspektiivides sõjad ja loodus. Rahu ja stabiilsuse ajal pole raske istuda vaikselt metsas ja tundlikult kultuuriga tegeleda. Ent kriitilises olukorras tuleb ilmekalt välja, kas meil on midagi öelda ja välja pakkuda või ei ole. Korraga on arusaamatust väga palju. Inimesed ei tea, kelle poolt mõnes sõjas olla või kas meie metsas siis on veel puid või ei ole. See ongi oluline väljakutse, et meie kõigi jaoks olulistes ja pealtnäha lihtsates küsimustes on suur segadus.

Erinevate kriiside ning eeskätt sõdade taustal muutuvad arusaamad kõigi asjade seisust üheplaanilisemaks. Rahu ajal on loogiline väita, et kõik pole ühemõtteline. Aga kui praegu niimoodi öelda, satud kohe kahemõttelisse olukorda. Siit koorub omakorda sügavam tunnetuslik väljakutse: kuidas käsitleda kultuuri õrnalt igas võimalikus olukorras? 

Millisena näete te akadeemikute rolli käesoleva sajandi ühiskonnas ja kui nähtavad peaksid nad olema argielus?

Akadeemik peab arendama teadust ja tooma ühiskonnale kasu. Teaduslik uurimistöö on muidugi iga akadeemiku enda mure, aga arvestades nende sümboolset rolli ühiskonnas laiemalt ja teadlaskonnas kitsamalt, on just see kõige olulisem. Seejärel võiks sellest teadusest tulla ka mingi üldine hüvang. See teaduslik kasu peaks kõigile inimestele välja paistma ja ei teeks paha, kui akadeemikute uuringutest ka laiemalt kõneletakse.

Põhimõtteliselt peaks akadeemikud olema masside lemmikud, neid peaks tundma igaüks. Samas tuleb tunnistada, et teadlaste tuntus ühiskonnas jätab kõvasti soovida. Olen seda tundnud ka omal nahal.

Toon siinjuures paar argielulist näidet, kui olen kodustes oludes liiga vähese akadeemilise väljanägemise tõttu kimbatusse sattunud. Ükskord koputas mu uksele ühe uuringufirma sotsioloogilise küsitluse läbiviija. Arvasin, et uuritakse eelistusi kodutehnika või poliitiliste parteide osas või pere sissetulekuid ja toidukorvi struktuuri. Ent pääsenud sisse, avas memmeke mapi ja lajatas esimese asjana: "Mis on teie jaoks teadus?" Nähes mu hetkelist hämmingut ja hinnates mind välimuse järgi tühikargajaks, tuli ta kohe ka appi: "Vastake midagi suvalist, see on täiesti mõttetu küsimus!" 

Teisena torkab pähe juhtum, kui mulle juba aastaid küttepuid vedav entusiastlik härra reklaamis end selle kaudu, et ta veab puid ka kuulsale teadlasele Mart Velskrile. Ilmselgelt ei küündinud ma oma välimusega tema eksperthinnangu kohaselt akadeemilise sfääri lähedalegi. Nii et mitte ainult akadeemikute, vaid teadlaste nähtavusega ühiskonnas üldse on meil ilmselge probleem.

Loodetavasti annaks akadeemiku staatus mu tuntusele rahva seas palju juurde. Tõele au andes tuleb tunnistada, et mu küttepuude tooja on küll hiljem juba kindlaks teinud, kes ma selline olen ja millega tegelen, hakates ühismeedias mu sõbraks. Samuti näitab see Mart Velskri juhtum, et teadlastel on ühiskonnas teatud turuväärtus ning mõni meist naudib ka üldrahvalikku armastust.

Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine teile isiklikult ja kuidas see teie elu muudaks?

Teaduste akadeemia liikmel on eriline vastutus tavaliste teaduslike asjade ees. Kui vaadata ühenduse ülesandeid, on need kõik põhimõtteliselt kergesti hoomatavad – viia edasi Eesti teadust, rakendada teadustulemusi Eesti riigi ja ühiskonna hüvanguks ning olla teadlaskonna saadikuteks, seistes teadusliku mõtteviisi eest. Need on paberil lihtsad asjad, ent teadlase elus tähendab see pidevat rasket ja loovat tööd.

Akadeemiku tiitel on tunnistus teadusliku ja ühiskondliku vastutuse kandmisest. Eeskätt tähendab see ikkagi uurimistöö parimate standardite järgimist ja pidevat püüdmist jõuda tunnetuslikult kõrgemale ja kaugemale. Teiseks tuleb aga avalikkusele näidata, et teadus on tõsine asi ning vajalik ja kasulik kõigile. Teadus on lõputu ja igavikuline, ent ta on iga inimese jaoks olemas ka igal ajahetkel.

Vaata ka akadeemikukandidaatide konverentsil peetud Art Leete lühiloengut.

Akadeemikuid valitakse sel aastal biomeditsiini, etnoloogia ja folkloristika ning tehnikateaduste valdkonnas. Kokku esitati kolmele kohale 12 kandidaati. Uued akadeemikud valitakse 6. detsembril akadeemia üldkogu istungil. Akadeemikuks valimiseks on tarvis saada kaks kolmandikku üldkogul osalevate akadeemikute häältest.