Regulaarse fikseeritud kuupalga maksmine kujunes Euroopas normiks alles suhteliselt hiljuti, 1970. aastatel. Enne seda oli levinud kas nädala- või koguni päevapalk.

Üks kaasaja kuulsaimaid majandusteadlasi Thomas Piketty nimetab regulaarse kuupalga laiaulatuslikku sisseviimist tsivilisatsiooni märkimisväärseks edusammuks. Miks on see nii tähtis, et inimesed saaksid iga kuu kindlal kuupäeval kindla summa palka?

Inimese ja tema pere jaoks loob see majandusliku kindlustunde, võimaluse teha lühemaid ja pikemaid plaane. Näiteks otsustada, kas ja millal saab lapsele osta uue jalgratta, või julguse otsustada sedagi, kas lapsi üldse saada?

Fikseeritud palgapäev annab inimesele juurde ka enesekindlust ja vaimset autonoomiat. Ehk polegi juhus, et regulaarse kuupalga sisseviimine Eurooopas langeb ajaliselt kokku demokraatia ja heaoluriigi tugevnemisega? Heaoluriik sidus regulaarse palga mitmete sotsiaalsete hüvedega, nagu toetusega töötuks või haigeks jäämise puhul, vanadus- ning töövõimetuspension. Just kindel kuupalk on see rahaline baas, millelt kogutakse sotsiaalmaksu kõigi nende hüvitiste ja ka arstiabi rahastamiseks.

Tänapäeval on regulaarse kuupalga maksmine taas vähenema hakanud. Salariaadi ehk kindlat kuupalka saavate töötajate kõrvale on ilmunud prekariaat – töötajad, kelle töölepingud on vaid paarikuused ja palgatingimused kõikuvad või üldse suusõnalised. Ebakindel majanduslik tulevik tekitab omakorda emotsionaalset stressi ja sotsiaalset trotsi, mis võivad viia radikaalsete poliitiliste liikumiste tugevnemisele.

Põhjusi, miks regulaarse kuupalga maksmine on vähenema hakanud, on mitmeid. Enamik neist tuleb tööturu olukorrast ja tehnoloogia arengust. Praegu teeb Euroopas traditsioonilist täisajaga tööd ainult 2/3 töötajatest. Eestis on täisajaga töötajate kõrval 27 000 inimest, kes töötavad tähtajalise, ajutise või üldse suulise kokkuleppe alusel.

Käsunduslepinguga tööle võetute hulk on kümne aastaga kolmekordistunud ja jõudnud 10 700 inimeseni. Neile ebakindlates suhetes olevatele palgatöötajatele lisandub 69 500 füüsilisest isikust ettevõtjat (FIE), kes ei saa palka, vaid ettevõtlustulu, mis võib olla suuresti kõikuv.

Palju kõneainet tekitanud platvormtöötajad, näiteks äpitaksojuhid, toidukullerid, on Eestis juriidilises mõttes samuti FIE-d, kelle palga ja sotsiaalkaitse eest platvormid vastutust võtta ei taha. Boltilt taksojuhi või toidukulleri kontole laekuv iganädalane summa ei ole palk, vaid tema äritegevuse käive.

Nii nagu mitmete lihtsamate tööde puhul, on siingi sisuliselt tegu tükitööga – iga sõiduotsa eest saad sendi ja sõiduotsi võib olla nädalas 20 või 200 olenevalt ilmast, hooajast, taksojuhi usinusest ja heast õnnest. Igaüks, kes äpitaksoga sõitnud, teab, et sõidu hind ja seega juhi teenistus olenevad hetke nõudlusest. Seega on taksojuhil oma kuupalga prognoosimine sisuliselt võimatu.

Praegunekeeruline ja etteaimamatu majandusolukord teeb firmasid töötajate värbamisel ettevaatlikuks. Nii näitavad Inglismaa kohta tehtud analüüsid, et 2023. aastal on ettevõtjad hakanud eelistama tähtajalisi ja ühekordsetel arvetel põhinevaid töösuhteid, töötajad otsivad aga, vastupidi – pigem tähtajatuid töökohti. Eks Eestiski teame, et töövõtulepinguga töötajatel on sotsiaalseid tagatisi vähem, rääkimata sellest, et tulusid pikemalt ette planeerida ei saa.

Muidugi ei saa tehnoloogilisele arengule ja elustiili muutustele kätt ette panna. Tööturu moderniseerimise ja paindlikustamise sildi all tehtavad muudatused ei tohi aga tuua kaasa töötajate väiksemat õiguslikku kaitset ja autonoomia vähenemist. Ainuke lahendus on siin kõik töösuhted – ka juhutööd, platvormtööd, teenuslepingud jmt allutada samadele regulatsioonidele, mis muud ettevõttedki.

Muidugi tähendab see sedagi, et tarbijatena oleme valmis maksma teenuste eest õiglast, st kõrgemat hinda.