"Perioodiline viljakandvus kui selline on tegelikult sordiomadus," selgitas Moks. Mõnel õunapuu sordil avaldub see väga nähtavalt ja mõnel sordil ei pruugi see üldse avalduda.

Milleks aga õunapuudele selline omadus? Moksi sõnul on asi selles, et puu enese jaoks on kõige parem keskmine saagikus. "Mõni aasta kannab õunapuu keskmisest rohkem vilja, aga siis ta tegelikult kurnab ennast ega suuda järgmiseks aastaks nii palju pungi ette valmistada," põhjendas ta.

Kuna suure saagiga aastal panutab õunapuu rohkem energiat viljadesse, jääb puul järgmise aasta õiepungade valmimiseks energiat vähem. Nii järgneb ka suure saagiga aastale väiksema saagiga aasta. "See ongi üle aasta niimoodi," tõdes Moks.

Samas leidub tema sõnul ka õunasorte, mis perioodilise viljakandvuse omadusele hästi ei allu. Sellistel sortidel kannavad puud saaki väga ühtlaselt. "Nendel looduslikult moodustubki natukene vähem õiepungi," osutas spetsialist.

Tänavu jäi õunasaak mitmel pool kesiseks hoopiski maikuus üle Eesti liikunud külmalaine tõttu. "Ta läks justkui pooldiagonaalis üle Eestimaa. Neis aedades, kes said selle suure külmalainega pihta, saaki lihtsalt ei ole, kuna külm võttis õied ära," selgitas Moks. Polli aiandiski said õunapuud tunda -6,5-kraadist külma. "See on tegelikult piisav, et kõik õied peaaegu ära hävitada," tõdes septsialist.

Suure saagi ja talvekülma mõju said Moksi sõnul kokku näiteks 1978. aastal. "1978. aasta talvekahjustused õunapuudel olidki tingitud sellest, et eelnevalt oli hästi saagikas aasta, millele järgnes üsna mõistlik talv," kirjeldas ta. Kuna puud olid kurnatud, piisas ka vähesest külmast, et paljusid õunaaedu kahjustada.

"Suur saak on tegelikult puu kurnaja," märkis Moks. Kõige lihtsam võimalus kurnava saagikusega võidelda, on osa vilju välja korjata. "Teadlikumad aednikud saavad seda teha ka puu parema ja asjatundlikuma lõikamise teel," lisas spetsialist.