Ülepüük andis tursa arengule turbotõuke
Inimtegevusest tõugatuna võib teiste liikide seas käivituda palju kiirem evolutsiooniline muutus kui seni enamasti arvatud.
Ameerika ja Norra teadlaste uurimistöö osutab, et tursakala massiivne ülepüük Atlandi ookeani põhjaosas möödunud sajandi teisel poolel on ajendanud alles jäänud isendite genoomis hulgaliselt väikesi muudatusi, mis on aidanud neil muutunud oludega kohaneda.
Brendan Reid Rutgersi Ülikoolist ja ta kolleegid kasutasid turskade geenimaterjali lugemiseks ja analüüsiks uudset tehnikat. Mõned nende uuritud tursagenoomid pärinesid ka enam kui 110 aastat tagasi püütud isenditelt.
Teadlased on juba varemgi täheldanud, et möödunud sajandi lõpuks olid paljud tursad hakanud oma esivanematest kiiremini täiskasvanuikka jõudma, kuid ei kasvanud enam nii suureks.
Need muudatused paistsid olevat massipüügi olukorras abiks: tursad jõudsid suurema tõenäosusega saada järglasi enne, kui nad kinni püütakse, jäädes samas kasvu poolest inimesele vähem ahvatlevaks saagiks.
Teadlased on ka varem otsinud geene, mille muutused turskadel selliseid kohastumusi võimaldaksid, kuid ei ole neid geene seni leidnud. Seni aga on teadlastel kasutusel olnud vanem tehnika ja nad on otsinud pigem ühes või kahes geenis toimunud suuremaid muutusi.
Reid ja ta kolleegid aga otsisid ja ka leidsid oma uuema tehnikaga just väiksemaid muutusi suures hulgas geenides. Varem on teadlased arvanud, et sedasorti hulgimuudatuste tekkeks võib evolutsioonil kuluda miljoneid aastaid; nüüd selgub, et piisab mõnekümnest.
Ühesuguseid muutusi on toimunud paljudes tursaisendites, nii Atlandi ookeani Euroopa- kui ka Ameerika-poolses servas. Just seda asjaolu peavad uuringu autorid tugevaks tõendiks, et tegu on just nimelt evolutsioonilise arenguga, reaktsioonina ülepüügile.
Atlandi tursa püük hoogustus eriti just 1970. aastatel, mil radarite ja sonaritega varustatud suured traallaevad saavutasid võimekuse püüda turska varesemast suurematelt merealadelt, sügavamalt ja pikemat aega. Tulemuseks oli tursavarude kahanemine 1990. aastateks vaid ühe protsendini ajaloolisest tasemest. Nüüd on püüki vähendatud ja varud hakanud taastuma.
Reid ja kaasautorid avaldavad ajakirjas Philosophical Transactions of the Royal Society B: Biological Sciences lootust, et taastumine võib kulgeda päris edukalt, sest kui turskade geenimuutused on olnud väikesed ja üle genoomi laiali, siis on populatsoonide põline geenirikkus tõenäoliselt enamjaolt alles.
