Suveniirrätikute ja nendega seotud lugude kogumisaktsioon "Kapist näitusele" tõi ERMi kogudesse juurde üle 200 rätiku ja 60 lugu, mis lahkavad nende argiste esemete rolli ja tähendust annetajate jaoks.

Näituse idee tõukuski elust enesest. ERMi direktor ja näituse kuraator Kertu Saks mäletab eredalt 1980. aasta olümpiaregati mälestusrätikuid, mis tundusid omas ajas märkimisväärselt modernsed. Et kodulugu ja kodutekstiilid on tema huviorbiidis olnud ammu, tuligi idee uurida laiemalt, milline suveniirrättide traditsioon Eesti aladel olnud on.

"Kohe tulid meelde ka laulupeorätikud, linnade rätikud, kõikvõimalikud asutuste rätikud ja isetehtud rätikute dimensioon, kuhu kuuluvad näiteks maleva suvepäevade rätikud," selgitab Saks.

Rahvuslikud salasõnumid

Teemasse süvenedes ning kogu täienedes ilmnes, et rättidel kujutatu võis kohati olla julgem, kui valmimisaega arvestades oodata võiks. Näiteks tuli sügavast nõukogude ajast välja üllatavalt palju sinimustvalge kombinatsioonidega rätikuid.

Toona pidi uutele disainidele ka ametkondliku heakskiidu saama. Tsensorid peteti ära aga värvikombinatsioonide virvarriga. Näiteks valmistati kavandid nii sinimustvalge, rohemustvalge kui punamustvalgele kujundusele. "Tekitati tunne, et sinimustvalge on lihtsalt üks paljudest värvikombinatsioonidest," avab Saks tagamaid.

Huvitaval kombel on näiteks 1980. aastal Tallinnas toimunud olümpiaregati rättide kujundustes näha otseseid viiteid Ameerika Ühendriikide lipule. "Nõukogude Liit ja USA olid sel perioodil väga tülis ja ameeriklased isegi ei osalenud sellele olümpial, aga meie tekstiilikunstnikud on siiski teinud ka olümpiale väga selgelt USA lipuelementidega rätikuid. On müstika, kuidas selline asi kunstninõukogudest läbi läks," jagab Saks veel üht üllatust.

Salapära oreool autorite ümber püsib

Ehkki suveniirrätikud olid populaarsed, need levisid kaugele ja neid kanti innukalt, pole palju teada nende kujunduste autoreist. "Kõik need autorid on olnud väga kõrgelt haritud ja omaaegse Kunstiinstituuti lõpetanud kunstnikud ja teinud oma tööd täpselt sama suure pühendumisega kui meie tunnustatud maalikunstnikud või skulptorid," toob Saks välja.

Mõned autorid on siiski õnnestunud tuvastada ja nendega on tehtud videointervjuud, mida näitusel vaadata saab. Katkendid mälestustest on jõudnud ka näituse kataloogi, mis sedapuhku valati ajakirja vormi.

Kataloogis saab näha ka rätikuid, mis väljapanekule ei jõudnud. Näiteks otsustati Ukraina sõja tõttu jätta Nõukogude sümboolikat kandvad rätikud näitusesaalis eksponeerimata. Ka olümpia teemat kajastades läks rõhuasetus Mišalt hoopis Vigrile.

Nostalgiat jagub kõigile

Näitusel on väljas üle 500 rätiku ning paljud neist on külastajatele juba tuttavad, kuna masstootmise tõttu leidus neid omal ajal paljude eestimaalaste kodudes.

"Ise arvasin, et äratundmisrõõmu ongi pigem meie enda inimestel, aga hiljuti jalutasin sellel näitusel koos Rootsi kuningaga ja ka tema leidis sealt midagi tuttavat!" rõõmustab Saks.

Carl XVI Gustaf on nimelt samuti olnud innukas purjetaja ning oli Tallinna regati Soling-jahiklassi rätikut oli ta ka varem näinud, kuna on ka ise just selle klassi purjekatega merd kündnud.

Pealtnäha lõbus ja argine suveniirrätikute teema on ideoloogiliselt siiski üsna laetud. "Suveniirrätikute ajalugu siinmail ulatub tsaariaega, kui valitsejad hakkasid oma kroonimise auks jagama enda sümboolika ja portreedega rätikuid. Meil on ka ERMi kogudes sellest ajast väga vahvaid eksemplare," lisab Saks.