Laste käitumine võib olla võrreldes täiskasvanutega sageli otsekohesem ja sirgjoonelisem, vahest väljaütlemistes isegi halastamatum. Teisalt võivad lapsed näida mõnikord kaastundlikumatena. Nad võivad väljendada omi emotsioone avalikult ja reservatsioonideta. Neil pole veel välja kujunenud täiskasvanutele omast sotsiaalset teadlikkust, ega mõista sotsiaalseid norme ega nende nüansse.

Ilmselt seisneb põhjus suuremas uudishimulikkuses, mis aitab ümbritsevat tundma õppida ning omandada hilisemas elus ehk täiskasvanuks olemiseks vajalikke teadmisi ja oskusi. Nii nad siis muutuvad ühest hetkest täiskasvanulikeks, kaldudes enamuse ajast olema vaoshoitud ja valvsamad.

Nii jätavad nad võrreldes lastega mulje vähem kaastundlikest ja empaatiavaesematest indiviididest. Täiskasvanule pole probleemi karjuda ja sõimata tehnilisi seadmeid peale, kui need ei tee seda, mida loodeti. Mõnikord täiendab rünnakut kehalisem virutus või loopimine. Vahet polegi, kummal poolel süü lasub. Täiskasvanu tajub võimu omamisega kaasnevat eelist ja rakendab seda moraalsete või eetiliste piduriteta.

Lastel on veel säilinud arusaam, et teiste peale ei tohi karjuda ega neid lüüa. See laieneb ka tehnilistele seadmetele, kui uskuda USA Duke'i ülikooli arengupsühholoogide hiljutist uuringut.

Omaette huvitav detail on teaduslikku vaatlust käivitanud ajendina filmid "Westworld" ja "Ex Machina". Esimene on populaarne teleseriaal düstoopilisest ulmemaailmast nimega Westworld, kus tehnoloogiliselt arenenud metsiku lääne teemalises lõbustuspargis toimetavad androididest võõrustajad. Rikkad inimestest külastajad võivad realiseerida seal oma metsikumaid fantaasiaid, kartmata võõrustajate kättemaksu, sest nende programmid takistavad inimesi kahjustamast. Hiljem laieneb sarja tegevuspaik ka pärismaailma, 21. sajandi keskpaika, kus eluolu juhib võimas tehisintellekt nimega Rehabeam.

Film "Ex Machina" kajastab samuti inimeste ja masinate vägivaldset suhet. Inimeste all peetakse silmas täiskasvanuid.

Isegi kui need on stsenaristide õhust võetud fantaasiad, millel ei pea olema seost tegelikkusega, sütitasid nendes kuvatud olustikud teadlasi küsima, kuidas käituksid intelligentsete tehniliste seadmetega lapsed.

Uuringus kasutati kahte piisavalt erinevat ja nutikaks peetavat tehnoloogiat. Neist üks oli Amazoni tehisintellektist assistent Alexa, millega suhtlemine toimub nutika kõlari vahendusel. Alexa ei liigu ega tee ühtegi füüsilist tegevust, ent suhtleb ja jätab mulje kusagil selle sügavustes asuvast intellektist. Teine nutitehnoloogia oli robottolmuimeja Roomba. See omakorda ei vestle, kuigi omab piiksude ja ekraani ikoonidega algelise suhtluse algeid. Küll suudab see liikuda ja tegeleb sihipäraselt inimestele kasuliku puhastustööga.

Uuringus osales 127 last, kelle vanus jäi nelja kuni 11 aasta vahele. Neile tutvustati kumbagi tehnilist seadet oma tööd tegemas, mille järel uuriti laste suhtumisi nimetatud vahenditesse. Näiteks arvasid lapsed, et nii Alexa kui ka Roomba ei ole ilmselt kõditatavad ja nad ei tunne ka valu. Lastes oli juba kujunenud arusaam masinatest, mis ei tunne füüsilisi aistinguid nagu inimesed.

Samas hindasid lapsed Alexa vaimseid ja emotsionaalseid võimeid. Näiteks nende võimet mõelda ja isegi ärrituda, kui keegi oleks selle peale pahane. Seevastu tubastes labürintides vaikides takistustest hoidudes oma tööd tegeva Roomba vaimseid võimeid ei pidanud lapsed millekski eriliseks. Robottolmuimejale ei laienenud ka Alexale omistatud tundeline rikkus.

Hoolimata sellest, et Alexal puudus keha, omistasid lapsed sellele emotsionaalsuse koos mõistusega. Seejuures ei arvanud lapsed, et igal tehnoloogial võiks või peaks olema emotsioonid ja oma mõtted. Sellele viitab suhtumine Roombasse. Kuigi sellel on selgelt tajutav füüsiline olemus ja iseloomulik käitumine, ei nähtud selle taga mõtete ja tunnetega seotud vaimseid võimeid. Järelikult sünnib Alexa vestlevast suhtlusest midagi erilist.

Ometi pidasid uuringus osalenud lapsed valeks kummagi masinavärgi peale karjumist ja nende löömist. Seda isegi juhul kui ühele neist ei omistatud tundeid, ent koos vanusega hakkas suhtumine tasahilju muutuma. Nelja- ja viieaastased ei näinud, et neil võiks inimestena olla vabadus teha moraalseid üleastumisi, näiteks kedagi vägivaldselt rünnates.

Natukene vanemate puhul hakkas tärkama usk, et isegi kui see pole hea, on neil vabadus vajadusel halba teha. Uuringusse kaasatud seitsmeaastase vanusevahemiku sees lisandusid tehnilist laadi ja omandiga seotud moraalsed kaalutlused. Näiteks võis karjumisest hoidumise põhjuseks olla mikrofoni purunemise oht ja kellegi teise inimese vara kahjustamine.

Võimalik, et uue tehnilisel nutikusel põhineva suhtlusvõimega seadmete keskel üleskasvaval põlvkonnal tekib masinate suhtes teistmoodi tunnetus. Antud paarisuhtes on kõige paindlikum osapool endiselt inimene, millest lapsepõlv on kõige õppimisvõimelisem faas. Samas lasub oluline roll laste vanematel. Nad peavad otsustama, kas õpetada lastele, et masinatel on tunded või näitama neile Westworldi ja treenida vajalikku üleolekut masinatest, et kaitsta inimese positsiooni halastamatus maailmas.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".