"Tead, ma olen otsustanud hakata hoolduspereks!". Ühed võivad sellist lauset kuuldes olla positiivselt elevil, teised aga skeptilised. Paljud aga küsida – mida see tähendab?

Kui laps ei saa kasvada oma sünnivanemate ega teiste sugulastega, on kohalikul omavalitsusel laias laastus kaks valikut - leida talle koht asenduskodus, vana nimega lastekodus või otsida talle hoolduspere. Hoolduspere on riigi poolt heakskiidetud ja toetatud üksikindiviid või perekond, kellel on võimalus hoolitseda pikemat või lühemat aega mitte-bioloogilise lapse eest oma kodus.

Hoolduspere teeb eriliseks asjaolu, et sageli säilib lapsel kontakt oma sünnivanematega ja jääb alles võimalus, et ta naaseb oma sünniperekonda - seda juhul, kui kohus ja spetsialistid on selle tema jaoks turvaliseks hinnanud.
Vaatamata paika seatud hooldusperede süsteemile, on praegu üle 800 lapse asenduskodus pereootel. Seega vajadus hooldusperede järele on endiselt suur.

Minu doktoritöö keskendubki hooldusperedele - mis motiveerib hoolduspereks saamist, mida need pered vajavad ja kuidas saame neid inimeste ja riigina paremini toetada. Lisaks uurin, kuidas näevad hoolduspered oma vastutust ja rolli mitte-bioloogilise lapse kasvatamisel ja tema vanematega kontakti hoidmisel.

Kokkuvõtlikult uurin, kuidas on toimumas üleminek asutusepõhiselt hoolduselt ehk lastekodudelt perepõhisele hooldusele. Esialgu võib teema tunduda lihtne - eks hoolduspere on pere nagu pere ikka. Uuringud mujal maailmas on aga näidanud, et tegu on mitmetahulise, keeruka ja vahel isegi vastuolulise kontseptsiooniga.

Minu uurimistööst nähtub, et üldiselt suhtutakse Eestis hooldusperedesse toetavalt. Juba neli aastat tagasi arvas umbes 60 protsenti elanikkonnast, et lapsed peaksid elama asenduskodude asemel hooldusperedes. Seda arvamust toetavad rohkem just nooremad vanusegrupid.

Motivaatoreid, mis panevad inimesi hoolduspereks saamise peale mõtlema, on samuti mitmeid. See võib tuleneda lapse saamise soovist, aga ka soovist vältida mõne lapse sattumist asenduskodusse. Sellest tulenevalt näevad hooldusvanemad oma rolli ja vastutust erinevalt. Mõni näeb end täiesti tavalise lapsevanemana, samas kui teine näeb end ka partnerina nii lapse sünnivanemaile kui kohalikule omavalitsusele.

Kokkuvõtteks on oluline tõsta laiemat ühiskondlikku teadlikkust hooldusperedest, et üha rohkem inimesi selle teekonna ette võtaks. Seeläbi saaks üha rohkem lapsi endale võimaluse kasvada hoolivas ja turvalises perekonnas.

Loe ka populaarteaduslikku artiklit, mille Madli Raudkivi konkursi raames kirjutas, vaata teiste finalistide lühiloenguid ja vali nende seast oma lemmik.