Sajandi keskel elab linnades kaks kolmandikku maailma elanikest. Eestis ollakse sellele näitajale juba päris lähedal. Meile võibki jääda mulje sujuvast, peaaegu nähtamatust protsessist. Lisaks võib paista, et linnastumiseks sobib iga suurem kiviküla.

Oletus on aga vale. Osa linnadest on juba täna raskustes. Need rajati teistsugustele eeldustele võrreldes sellega, mida vajatakse tulevikus. Selliseid linnu on palju. Võib-olla isegi enamus. Loodetavasti on suur osa kohanemisvõimelised.

Nende seas on siiski olulisi erandeid. Tihti tuuakse sureva linna näiteks USA ja võib-olla kogu maailma omaaegset autopealinna Detroiti. Tööstuslinnas toimetasid ja selle elu kujundasid USA suured autotootjad. Autodest tiine kultuur pakkus palju tööd. Linnas liikus palju raha. See kasvas. Rõõmsas meeleolus süvenes märkamatult sõltuvus autodega seotud ettevõtlussektorist. Mitte et linnas poleks olnud muid ettevõtmisi ehitajatest ja pankadest, kaubanduse ja koolideni. Needki olid aga otsesemalt või kaudsemalt seotud autode tootmisele ja seotud teenindusele rajatud väärtusahelaga.

Kriisi süütamiseks piisas autoäri tabanud raskustest. Konkurents survestas muutuma kompaktsemaks ja kulutõhusamaks. Märgatav osa senisest tootmisriskist loovutati alltööd tegevatele ettevõtetele. Neist omakorda kõik püüdsid kulusid kokku hoida ja saatsid töö odava tööjõuga riikidesse.

Kallid hooned muutusid väärtusetuks. Rikkamad elanikud kolisid mujale ja allesjäänute seas kasvas töötute osakaal. Linn kujunes kuritegevuse kasvulavaks. Sellele aitas kaasa otsus lülitada kulude kokkuhoiuks otsus välja pool linna öisest valgustusest.

Eluskeskkonna kütkestavus vähenes nii uute inimeste kui ka ettevõtete jaoks. Rikkal ajal loodud kalli ülalpidamisega linna tulubaas kahanes piirini, mis sundis 2013. aastal kuulutama välja pankroti. Järgnevatel aastatel püüti linna taaselustada, aga tulemused jäid tagasihoidlikud ja siis saabus Covid-19.

Detroidi näide kajastab paljude linnade kehva valmidust tulevikuga kohtumiseks. Usutavasti püüab linnastumise inimvool neid linnu vältida ja valida midagi toredamat.

Mis on toreda linna tunnuseks? Ühe huvitava mõistena on hakatud rääkima "15 minuti linnadest". Nagu paljude näiliselt ootamatute muutustega, võis sellegi ideega kokkulangevaid mõtteid kohata enam isegi 50 aasta eest. Idee muutus nähtavaks koroonakriisi tõttu. Omalt poolt toetasid ideed soov kasutada energiat säästlikumalt ja hoolida loodusest.

Idee sisu on tagada linnaelanikule 15-minutilise teekonna raadiuses kõik vajalikumad teenused. Näiliselt on mõte lihtne. Inimestele tuleb tagada vaid võimalus elada poest, koolist, töökohast ja haiglast 15 minuti kaugusel. Kas on ikka lihtne? Linnastuvas maailmas on asunud seda mõtet toetama paljud poliitikud. Loodud on mitmeid tegevuskavu. Näiteks lubas idee teoks teha järgmise aasta suveolümpiat võõrustava Pariisi linnapea.

Leidub ka vastupidist suunda esindavaid poliitikuid. Nad esindavad mitmesuguseid valijaid. Ühed pahandavad muutuva liikluskorralduse ja autopidamise kasvava kalliduse pärast. Teised kardavad, et nende olemasolevat keskkonda hakatakse uute elanike huvides muutma. Tänu sellele muutuvad vaiksed ja kallid linnaosad avalikeks ruumideks, vähendades seniste elanike heaolu ja kinnisvara väärtust.

Kolmas kriitikute armee levitab kuuldusi, et inimesed ei tohi oma 15-minuti-alalt väljuda, kuna siis muutub süsteem ebatõhusaks. Kardetakse, et linlased muudetakse digitaalseteks vangideks, düstoopse linna orjadest maksumaksjateks vmt.

Ühendkuningriigis leidub kõigi toodud arvamuste esindajaid. Seal on käimas vahest ka kõige kaugemale arenenud arutelu kas, kuhu ja kuidas 15-minuti-linnu või linnaosi rajada. Äsja avaldati sealse valitsuse tellitud uurimuse tulemused kodanike suhtumisest antud ideesse. Muu hulgas uuriti, mida soovitakse ja mida ei peeta oluliseks 15-minuti-ala teenusteks.

Selgub, et peaaegu kaks kolmandikku brittidest pooldavad 15-minuti-linna kontseptsiooni. Umbes poolte arvates on nende koduümbruses muutused lihtsad ja enam-vähem sama paljud peavad teostust probleemseks. Vastates küsimusele, mis peaks kuni 15 minuti kaugusel olema, pidas 90% tähtsaks bussipeatust, 87% postkontorit, 85% apteeki, 83% perearstikeskust ja 81% parki.

Lisaks ületasid teenuste läheduse pooldajate hääled ükskõiksete ja vastupidise arvamuse esindajaid algkooli, lasteaia, väiksema jaekaupluse, pakipunkti, panga ja keskkooli küsimustes. Seevastu 55 protsenti ei pidanud oluliseks näha kuni 15 minuti kaugusel kaubanduskeskust, restorani ja juuksurit.

Küsitlusest paistab välja, et tuleviku linnas nähakse vanade teenuste domineerimist. See on mõistetav, sest uute olemasolu ega kasutamise kohta puudub teadmine. Samas võib olla üpris kindel, et tuleviku linnades on kas 15 minuti sees või kaugemal põhimõtteliselt uusi teenuseid ja mõnede vanade väärtust tabab langus või tõus. Nende ettenägemine toidaks innovatsiooni ja oleks kohane meilegi, ühele maailmas kiiremini linnastuvale riigile.

Eestis elab linnades praktiliselt 70 protsenti elanikest. Linnade areng ja tõhusam kasutamine on seeläbi möödapääsmatud. Ilmselt jõuavad 15-minuti-linna arutelud siingi peagi avalikku mõttevahetusse.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".