Kõige vanem ERM-i kogus olev talutool pärineb legendi järgi suisa aastat 1760, kõige uuemad aga Teise maailmasõja päevilt. "Eks neid vabrikutoole hakkas juba varem peale tulema, aga kuskilt sealtmaalt jääb neid hüppeliselt vähemaks," tutvustab Jääts väljapaneku ajalisi piire.

Saaremaa kuurorttool tegi kõvasti ilma

Üks äratuntavamaid näiteid talupoegade leidlikkusest on Saaremaa kuurorttool, mida kasutati ka mandri kuursaalides ja rannarestoranides. On teada, et 1880. aastail hakkasid just Kärla kihelkonna mehed painutatud korjupuu ja balustraadiga mugavaid ning tugevaid toole muude talutööde kõrvalt justkui lisateenistusena valmistama.

Et turgu oli, sattus mõni õige hoogu. Nobedamad meisterdajad jõudsid talve jooksul valmis teha lausa 200–300 tooli. 1938. aasta "Meie Maa" veergudelt võib lugeda, et kevadeti sõitsid sadamate poole "kangesti kägisevad" koormad. Neid eestipäraseid versioone Windsori toolidest võib tänaseni leida vanadest häärberitest üle kogu maa.

"Üks eesmärk seda näitust tehes oligi pakkuda inimestele äratundmisrõõmu," tõi kuraator Indrek Tirrul välja. Mida siis peaks tegema inimene, kes avastab, et ka tema kodus on selline ikooniline tool olemas? Kui vähegi kannatab, võiks ikka kodus olevat tooli istumiseks pruukida, leiab Tirrul ja lisab juurde, et kui ei kannata, siis tasub otsida asjatundja, kes tooli korda seaks.

Kihnu, Ruhnu ja Pakri bling

Just Lääne-Eestist ja saartelt on pärit kõige silmatorkavama konstruktsiooniga istumisalused. Kihnu toole vaadates jääb mulje, et need üritaks istujat justkui embusse võtta.

"Neil on tõesti ebatavaliselt paks lõhestatud põhi, kuhu on süvistatud ka istmikujälg ja alla on tapitud kolm jalga. Seljatoe postide peale võib olla lõigatud ilus ornament ja tihtipeale on need ka värvitud näiteks punaseks, siniseks või rohekaks. Mõnel Kihnu toolil on ka peremärk peal," toob kuraator Mariliis Vaks välja Kihnu talutoolide eripära.

Pakri ja Ruhnu toolide puhul torkavad lisaks ohtralt kaunistatud seljatugedele silma ka põnevate mustritega toolipõhjad. Neid valmistati õlenöörist, vitstest, juurtest, niinest ja kõrkjatest.

Kuidas saarte toolid sääraseks said? Liisi Jääts toob välja mitu põhjust. Merd sõitev rahvas sai enam mõjutusi ka väljaspoolt oma kultuuriruumi. Samuti andsid selles piirkonnas tooni rannarootslased ja nende ilumeel.

Muuseumikogu seisukohast on aga oluline ka asjaolu, et tegemist oli suhteliselt vaese piirkonnaga, kus kodune käsitöö lihtsalt püsis kauem aktuaalne. Samal ajal, kui mulgid linamüügi raha eest juba häärbereid püsti panid ja sinna mööblit sisse ostsid, oldi läänepool endiselt oma traditsioonilisemates hoonetes ise ilutegijad.

 Talupoja troon oli madal

Kuna toolidel on sageli just seljatoed kaunistatud, võib arvata, et need olid paigutatud toa keskele, kus vaatajad nikerdusi imetleda võiksid. Valdav osa näitusel olevatest toolidest on ka üsna madalad, mistõttu võib arvata, et laua taga nendega ei istutud: seal pruugiti endiselt pigem pinke.

Indrek Tirrul selgitab, et toolidel istudes tehti hoopis kodutöid: vesteti, kooriti kartulit ja aeti juttu. Maalähedane istumiskõrgus arvestas rehielamute suitsupiiriga ning kui küünarnukid põlvedele toetada, võis ka lõõgastuda ja end üsna mugavalt tunda.

Seega klassikaliste lauatoolidega tõesti tegemist ei ole ning Tirrul sooviks, et leidlikke konstruktsioone vaadeldaks ka kunstina: "Eesti talutooli kunst peitub tema naiivsuses, tema leidlikkuses, tema mütoloogias ja igasugu maagilistes momentides, mis on kokku miksitud kõrgstiili näidetega."

Näitus tutvustabki nii piirkondlikke eripärasid, kui ka stilistilisi arenguid. Ka talurahva käsitöö oli ju pidevas dialoogis laiema kultuurikontekstiga. Liisi Jääts kinnitab, et väljapanekule jõudnud toolide puhul on kerge märgata nii rokokoo, klassitsismi kui biidermeieri mõjusid.

"Kui vaatad talutooli jalgu, siis need on sellised töntsakad ja imelikud. Kui aga vaadata kogu tooli, siis kõik klapib ja saad aru, et ta peabki olema just selline. Ilu on vaataja silmades. Avage need silmad ja leiate nii ilu kui võlu," soovitab Tirrul.

 Nelja jalaga maa peal

Eesti Rahva Muuseumi kogudes on peaaegu 400 käsitööna valmistatud talutooli, näitusele jõudis neist pisut üle saja. "Muuseumikogudes ringi vaadates nägime, et see on lihtsalt nii tore materjal. Toolid on vahvad ja omanäolised ning mitmekesised. Ega eesti talumööblit siiani ülemäära uuritud ega eksponeeritud pole," räägib Jääts näituse tekkeloost. Viimane suurem talumööbli väljapanek oli ERM-is ligi 30 aastat tagasi.

Sellel rindel kogumistegevust enam väga teha ei saa, kuna talumööblit sääresel kujul enam ei eksisteeri ega juurde ei tehta. Tirrul loodab, et ehk annab endisaegsete kaasmaalaste loovuse nägemine inimestele tõuke taas höövlid ja peitlid kätte võtta ning midagi ise luua.

Mariliis Vaksi sõnul on ka toolipõhjade punumistehnikad juba unustatud pärimus, mistõttu väljapaneku tarbeks loodi näidispunutised, mis seda ka seda valdkonda tutvustavad.

Eesti Rahva Muuseumi näitus "Nelja jalaga maa peal. Eesti talutool" avatakse külastajatele 24. veebruaril 2023 ning see jääb avatuks kuni 4. detsembrini. Näituse kuraatorid on Liisi Jääts, Mariliis Vaks ja Indrek Tirrul. Kujundasid Emma Eensalu ja Silver Rannak ning produtseeris Reet Mark.