Maal võib olla palju häid asju, ent inimkond tervikuna liigub linnadesse. Põhjus pole heade asjade põlguses. Linnadesse siirdumist suunav jõud on hüvede ja kulude suhet kaaluv raamatupidamislik pragmatism.

Hüved sisaldavad palju subjektiivset. See omakorda sõltub vanusest, soost, kultuurist, haridusest, sotsiaalsest arengutasemest jne. Ometi liigutakse linnadesse suurtes, riikide ja kultuuride piire ületavates massides.

ÜRO andmetel elab alanud aasta lõpuks maailma linnades umbes 4,6 miljardit inimest. Rahvusvahelise organisatsiooni hinnangul on aastaks 2050 linnaelanikke juba 6,7 miljardit. Sellest järeldub, et iga järgnev aasta kasvab linnastunute hulk umbes 78 miljoni elaniku võrra. Iga kuu peaks lisanduma maailma üks 6,5 miljoni elanikuga linn. Sellise rahvaarvuga linnad on näiteks Hispaanias Madrid ja Kanadas Montreal.

Võrdlus pole siiski päris õige, sest inimesed lisanduvad peamiselt juba olemasolevatesse linnadesse. Kuigi mõnes kohas, näiteks Hiinas, rajatakse neid ka täiesti tühjale kohale ja jäädakse siis elanikke ootama.

Linnastumise põhjus peab olema miljardeid erinäolisi inimesi ühendavates tegurites. Neid ei saa olla palju, vaid peaksid olema enamasti lihtsad ja mõistetavad, näiteks võrguefekt ja mastaabi säästuefekt.

Esimese puhul suureneb liikmete lisandumise tulemusel kogukonna kasulikkus kõikidele selle liikmetele. Teise puhul kasutatakse üheskoos tõhusamalt pindala, materjale, energiat ja informatsiooni. Oletame, et kilomeeter asfaltteed maksab miljon eurot. Hind ei sõltu, kas see rajatakse keset küla või linna juurde. Ent linnas kasutaks teed tuhandeid kordi rohkem inimesi ehk tõhusus oleks suurusjärkude võrra parem.

Linna elanikkond üheskoos stimuleerib pelgalt suurema tarbimise kaudu looma kiiremini ja rohkem innovaatilisi tooteid ning teenuseid, sh paremaid tervishoiuteenuseid. Omavahel suhtlevate inimeste seas sünnib rohkem intellektuaalset produkti ideede, teaduse, kunsti ja muude loominguilmingutena. Linnas liigub rohkem raha, seal on käepärast enam võimalusi, kaasa arvatud palju sellist, mille eest ei peagi otseselt midagi maksma jne.

Elu linnas võib olla küll kallim, seal on ka rohkemat ja mitmekülgsemat kuritegevust, levivad paremini nakkushaigused, leidub hullemalt käituvaid indiviide jne, ent tervikuna on bilanss positiivne. Vastasel juhul ei näeks me üleilmset linnastumist.

Loomulikult on linnade vahel erinevusi. Mõnes kohas on elu mitu korda parem. Mõned linnad on aga sedavõrd kehvas seisus, et surevad välja või satuvad tõsisesse kriisi. Tulevikku on võimatu ennustada, aga õpetlikest tähelepanekutest õppimisest võib tulevikus kasu olla. Üks huvitav ja õpetlik näide on Jaapani pealinn Tokyo.

Linna rahvaarv on natuke üle 37 miljoni. Elanike arv kahekordistus viimase 60 aastaga. Neist kaks kolmandikku on tööealised, iga viies pensioniealine ja alla 14-aastaseid lapsi on umbes 11 protsenti. Demograafilisest ülevaatest joonistub pilt pool sajandit maalt linna tööle kogunenud elanikkonnast, kellest kasvav osa on jõudmas pensioniikka. Tööd on palju, aga lapsi vähe.

Jaapanis seisab tühjana iga seitsmes kodu ehk umbes 10 miljonit kodukohta, korteritest majadeni. Akiya-nimelisi mahajäetud elupindu võib endale saada tasuta või väikese tasu eest. Tahtjaid on vähe. Osa tühjalt seisvatest eluruumidest on lagunemisjärgus, kuid majanduspoliitika õhutatud ülekuumenenud kinnisvaraturu tõttu leidub hulganisti ka uusi elupindu. Akiyasid on saadaval nii linnades kui ka maal. Tokyos on tühje eluasemeid umbes kümme protsenti.

Vabadest eluruumidest hoolimata otsustas pealinn asuda linnastumise vastu, pakkudes kõige suurema asustustihedusega alade peredele miljon jeeni ehk umbes 7000 eurot. Seda tingimusel, et nad saadavad oma võsukese linnast ära, maale elama.

Sama meedet prooviti juba varem, aga tulutult. Paistab, et põhjuseks peeti kolm korda väiksemat summat. Lisaks pakub linn peredele veel kuni kolm miljonit jeeni majandusabi. Eesmärk on noorte perede abil taaselustada linnastumisest tühjenenud maarajoone.

Nagu tõdetud, tegemist on teistele potentsiaalselt õpetliku sotsiaalse eksperimendiga. Suure rahvaarvu ja hommikumaa staatusega riik võib olla teistest lihtsalt ajas ees. Eestis kohtab sama nähtust. Meil elab linnades juba pea 70 protsenti rahvastikust. Maailmas ennustatakse 75 protsenti elanikke linna asumist sajandi keskpaigaks.

Vaevalt, et suundumust suudetakse kontrollida rahalise toetusega. Põhjused väljenduvad küll rahas, aga nende sisu on palju keerukam. Samad jõud moodustavad ka suure osa tehnika arengut suunavatest protsessidest. Tehnoloogia areng omakorda suurendab linnastumist, sest mõjutab linnaelanike elu rohkem kui maal, nii heas kui ka halvas.

Sestap võiks endalt küsida, kui suur peaks olema summa, et noor pere loobuks elust linnas. Juhul kui sellele on raske vastata, siis miks. Ilmselt on linnades midagi head, mida on raske rahasse panna. Sama müstilist, kuigi sisult erinevat head leidub ka maal, aga ilmselt vähem.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".