Detsember on sooduspakkumiste poolest rikas aeg. Ligi 400 eurot maksnud asja ei ajenda ostma 155 euro eest tingimata raha kokkuhoid, vaid midagi aruvältivalt vaistlikku. See pole just päris sama, mis näituselt saadud tasuta pastakas, aga midagi sama tühja tunde täitmise võtmes. Süveneva majanduskriisi olustikus peaks siiski küsima, kellele on soodustused kasulikud? Kaubaomaniku jaoks väheneb kasum, riigil maksud ja ostja saab midagi sellist, mida pidas varem rahast vähem väärtuslikuks. Kõik oleks nagu kaotajad-kannatajad.

Olgu täpsustatud, et jutt käib siiski 397 ainult miljonist. Sellise dollari hinnaga saanuks USA-s San Francisco kesklinnas büroohoone aastal 2019. Praeguseks on hind langenud 155 miljonile dollarile. Selle ostaks isegi, kui vaid saaks veel miljonist lahti. Võimalik, et hind veel kukub. Majal pole iseenesest midagi viga. Midagi juhtus inimestega, kes ei tahtnud uut olemist esialgu omaks võtta. Olukord sundis ja töötajad avastasid kaugtöö.

USA ja ilmselt paljude riikide kesklinnade kontorihoonetes käib pandeemia järel tööl märgatavalt vähem inimesi. Näiteks panganduse poolest tuntud New Yorgi kesklinna kontorites on kohal keskmiselt 56 protsenti töötajatest. Covidi-eelsel ajal oli USA büroohoonete täituvus kusagil 95 protsendi juures. Praeguseks on hõivatud pea täpselt poole vähem ruume. Seetõttu vähenesid 2020. aasta jaanuarist 2022. aasta maini USA kesklinnade büroohoonete renditulud keskmiselt 17 protsenti, märgitakse värskes kinnisvara analüüsis.

Ruume rentivad ettevõtted pole veel kontoritest kadunud. Nemad on kahe tule vahel. Ühest küljest laiutavad tühjad, kuid kulukad ruumid. Neid ei saa veel ära anda, sest töötajad käivad aeg-ajalt kohal ja ettevõttel peab olema, eelsitatavalt kesklinnas, oma asukoht. Ruumilahenduse tõttu pole võimalik kasutamist ka jupitada. Sestap püütakse majaomanikuga uutes tingimustes läbi rääkida, mis omakorda kajastub renditulu languses.

Praegu on see veel tühjana seisvatest ruumidest esialgu suhteliselt väiksem, kuna osa valust kannavad rentnikud. Raporti koostajad ennustavad aga Ühendriikide linnasüdamete kinnisvarahindade jätkuvat langust. Kui 2020. aastaga võrreldes oli langus keskmiselt 45 protsenti, siis üle pakutakse riigi pikemaajaliseks keskmiseks 39-protsendilist tulude vähenemist. See tähendab lähiaastatel kesklinna kinnisvarasse investeerinute jaoks umbes 453 miljardi dollari suurust hävingut.

Kes oleks osanud ennustada, et näiliselt vaid tööandja ja töövõtja vaheline töökorralduslik muudatus omab sedavõrd suuri teise astme tagajärgi? Majanduses eksternaalsuse või kaugmõjuna tuntud fenomen sellega ei piirdu. Kesklinna kontoritest puuduvad inimesed on ju puudu ka kõikidest kohalikest teenust pakkuvatest ettevõtetest.

Teenuste eripalgelisusele tõttu on klientide puudumise kogumõju keeruline hinnata. Igapäevast söögikohta võib tabada suurem kaotus, võrreldes aeg-ajalt linnakeskust väisava kliendi harjumuspärase juuksuriettevõttega. Klientide vähenemise probleemi suurusest saab aimu ühistranspordi kasutajate näitel. Võrreldes pandeemiaeelse tasemega moodustab kogu riigis ühistranspordi sõitjate arv eelnenust umbes 70 protsenti.

Selle kaudu saab aimu rahalise käibe langusest, sealhulgas omavalitsustele kogunevatest maksudest. Lisaks kombineerub kõik maailmapoliitikast tuleneva eksternaalsusena kasvava inflatsiooni ja energia kulude tõusuga. Lõppeva aasta eelarveperioodil ennustatakse USA-s kinnisvaramaksu laekumise enam kui neljaprotsendilist langust, st iga 25. dollar jääb kuhugi mujale kinni.

Lisaks eeldatakse, et võrreldes 2021. aasta erakordselt tugeva tarbimise kasvu aastaga, väheneb müügilt laekuvate maksude laekumine 2,5 protsenti. Seetõttu kolmekordistub nende linnade osakaal, kes väidavad, et ei suuda 2023. aasta eelarvekulusid katta. USA-s moodustavad sellised omavalitsused kõigist omavalitsustest 31 protsenti.

Olukord nõuab uusi ideid. Raportis järeldatakse, et "üldiselt nõuab kesklinnade surmaga võitlemine linnade ja nende pakutavate väärtuste ümberkujundamist". Ühe ideena soovitatakse büroohooneid muuta elupindadeks. Nii loodetakse kaugtöö tegijad tuua elama kesklinnadesse.

See oleks mitmel põhjusel soovitav, sest viimastel kümnenditel on kesklinnad ööseks tühjenenud, kui töötajad lahkuvad kontoritest linna servas asuvatesse magalatesse. Vähemalt USA näitel ei ole paari aastaga büroopindu veel korteriteks muudetud. Osaliselt seisneb põhjus ehituste kalliduses ja kehtivad tugevalt reguleeritud detailplaneeringud.

Senise umbes sajandipikkuse arengu tulemusel koondus töö linnade keskele ja inimesed hajusid perifeeriasse, teineteisest eemale. Seoses kaugtöö leviku ja tööaja lühenemisega võiks viimase aja suundumused tuua inimesed teineteisele lähemale ja tõugata töö tagasi perifeeriasse. Vahest väärtustab tulevikulinn inimeste vahelisi suhteid ja omavahelisi teenuseid abstraktsest kontoritööst kõrgemalt.

Võib-olla peaksime vaatama uuesti soodsa büroohoone hinnasilti, sest sellise ostmine polekski vahest polekski reflektoorse rumala ahnuse märk?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".