Kas sõnavabadus on äriplaan või sotsiaalpoliitiline maailmavaade? Pärast lühikest mõtlemisaega loobuks ilmselt enamik vastamisest ja küsiks, kas mõnda lihtsamat küsimust poleks. Teisalt peaks seitsme miljardi seast leidma ka mõne erandi. Naiivsed esitaks kardetavalt mõne trafaretse loosungi. On ka vähemalt üks vaieldamatult nutikas inimene, kes on sunnitud vastama, pannes mängu kõik, mida ta teab. Vastust ei pea ootama sõnades, sest teod räägivad ise enda eest.

Kevadel Twitteri aktsionäridele saadetud pöördumises kirjutas Elon Musk, et ta soovib investeerida neile kuuluvasse ettevõttesse, kuna usub selle potentsiaali olla sõnavabaduse platvormiks kogu maailmale. Tesla juht pidas sõnavabadust toimiva demokraatia jaoks ühiskondlikuks kohustuseks.

Muski teatakse aga esmajärjekorras ärimehena. Kodanikest ja demokraatlikest väärtusest hoolivat palet on suutnud ta hästi varjata või see puudub. Sestap peaks uskuma, et Twitteri vastne omanik püüab sõnavabaduse tööriistaga ikkagi tulu teenida. Selle nimel peab ta panema mängu kõik, mida teab, sest sõnavabadust on keeruline müüa. Seda tahetakse saada tasuta, kuigi keegi ei tea, mis see täpselt on.

Sestap on Twitter pigem huvitav sotsiaalne eksperiment kui hästi formuleeritud äriplaan. Ühest küljest näib, et sellise teenuse olemasolust ollakse huvitatud – 450 miljonit igakuiselt aktiivset kasutajat on ju põhjus, miks suhtleb maailmaga Twitteri kaudu ka Musk ise. Ettevõtja esindab koos paljude poliitikutega kasutajaid, kes vajavad Twitterit mõjutamise ja võimuvahendina. Ometi ei taha nemadki kasuliku teenuse raha maksta.

Tegelikult ei soovi seda isegi mitte Musk. Pärast esialgset ja võimalik, et emotsionaalset sammu tegi ta kõik, et ei peaks probleemset kõnepulti ostma. Pärast äreva vastupuiklemiste lõppu oli sunnitud ta hindama aga Twitterit Teslast väärtulikumaks, kuna pidi viimase ostuks vahetama raha vastu hulga Tesla aktsiaid.

Selle asemel, et lasta börsi kaudu rahvamassidel tasuda võlgades, juhtimise, sõnavabaduse ja demokraatia probleemide käes sipleva ettevõtte tegevuskulusid, käitus Musk erakordselt geniaalselt või rumalalt. Ta võttis enda kanda täiendavalt võlgu ja lubas vähemalt sõnades lahendada ära seni ühiskonna kohustusena lahendamatuna paistnud sõnavabaduse küsimuse.

Ühtlasi kavatseb ta teenida niipalju kasu, et klaarida firma senised umbes 13 miljardi suurused võlad, tasuda ostuga võetud isiklikud võlgnevused, muuta kogu ettevõte sedavõrd toimivaks, et ostuotsuse päeval senistele omanikele pakutud üle poole kallima hinnaga väärtpaberid muutuksid sellest veelgi väärtuslikumaks ja oleks meeltmööda tema kaasinvestoritele. Või vähemalt neile, kes võiks olla kunagi tulevikus huvitatud neid ostma, kui ta peaks tahtma Twitteri erakätest börsile tagasi tuua.

Enamik ärisid alustab eraettevõttena. Juhul kui idee kannab, pöördutakse kasvupotentsiaali rahastamiseks investorite poole. Kõige rohkem on raha avalikul börsil, aga rahal on oma hind. Avaliku rahaga tuleb kaasa palju vastutust koos selle tagamist valvavate reeglitega. Investorid peavad täpselt teadma, mis tehakse ja mida plaanitakse. Seevastu erafirmat juhitakse avalikkuse eest varjatult.

Erinevalt börsile aruandmise ja nõukogule allumisega on eraettevõtte peadirektoril palju vabadusi, sh võimalus vallandada, keda tahab või palgata ja teha muudatusi äri suunistes, ilma vajaduseta muretseda aktsia väärtuse kõikumise ja börsile esitatavate aruannete pärast. Elon Muskil on olemas vastav kogemus, kui tal keelati Tesla strateegia teemadel loata säutsumine, pärast hoolimatut arvamust võtta firma börsilt ära, sest sealsed investorid on lollid ega lase tal juhina rahus toimetada.

Nüüd siis on tal olemas võimalus ennast tõestada. Ühtlasi on tal nüüd kogemus, kuidas firma börsilt välja osta. Kas tal on firma edule äratamiseks ka hea strateegia, on esialgu hästi varjatud saladus. Kes soovib, võib midagi välja lugeda etendusest, kui ta ilmus esimesel päeval tööle, kandes süles kraanikaussi. Seda võib tõlgendada mitmeti, alates juhtkonna ja umbes 75 protsendi töötajate kraanikausist allalaskmise sõnumiga vallandamisest kuni uue ja puhta äriplaanini.

Viimasest rääkides, Twitteri tulud rajanevad praegu reklaamil. Musk peab panema Twitteri nii hästi tööle, et suudab saadud tuludest maksta igal aastal ühe miljardi dollari eest tagasi intresse. Seetõttu jälgitakse huviga, kas ta lubab tagasi säutsuma probleemsed isikud eesotsas Donald Trumpi ja Kanye Westiga. Seda võiks võtta sammuna sõnavabaduse poole.

Teisalt peab arvestama mõistlike inimestega, keda on loodetavasti palju kui mitte enamus, kellel on lisaks sõnavabadusele olemas valikuvabadus. Juhul kui neile vaba räuskamine ei meeldi, lahkuvad nad säutsukeskkonnast. Raske on uskuda reklaamirahade käibe suurenemist, isegi kui neid tulevad asendama jälkuste keeles vabalt suhtlejad. Päeva lõpus loetakse ju ikkagi raha, mitte sõnu.

Nagu tõdes iirlaste Oscar Wilde, et isegi kui ta kellegagi ei nõustu, kaitseb ta surmani oma õigust teha end avalikkuse silmis lolliks. Saame näha, kas selleks on Elon Musk.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".