Kas kunsti saab defineerida? Võtta kunsti mõte kokku ühte lausesse, et kõik saaksid aru, millega on tegemist, et oleks formuleering ennustamaks, mis on sellise sildiga ukse taga, mille nimel vajadusel kohut käia või allutada võlaõigusseadusele. Hea lahendus puudub. Usutavalt tuleb määratlusse suhtuda nagu kunsti endasse. Seda saab siis igaüks oma suva järgi tõlgendada ja otsivalt teistega arutada kas nad näevad või tunnetavad midagi sarnast.

Ühes oldi seni enam-vähem ühte meelt. Kunsti teevad inimesed. Arvati, et selleks on inimese kujutlusvõime teadlik kasutamine selliste objektide valmistamisel, mis on mõeldud mõtisklemiseks või edastamaks ilu läbi vormide, värvide, helide või sõnade.

Teisalt võib kunstiks olla inimese tegutsemine. Kuigi mitte alati, sest mõnikord võib inimese liigutus olla liigutus ja ilme olla lihtsalt ilme, kui teises kontekstist räägitakse etenduskunstist vmt. Kunstiga tähistatakse ka institutsiooni, inimese esteetiliste eelistuste muutumist ajas läbi erinevate ja tihti vastandavate kunstivoolude jne.

Kunstiga üpris hästi seonduvateks võtmesõnadeks võib pidada intellekti ja kehalist oskust. Näiteks võib olla sul idee ja käsitleda selle teostamiseks võimalikult veatult oma keha, värvi kastetud pintslit või muusikainstrumenti. Teisalt oleme juba mitu põlve püüdnud inimest automatiseerimise abil vabastada erinevatest kehalistest ja vaimsetest töödest.

Arengu tulemusel pole tööd otsa saanud ega inimese väärtus vähenenud. Töid on tulnud juurde ja need on muutunud üha rohkem mõistust nõudvateks. Seda vähemalt seni, kuni saime valmis tehisintellektiga. Selgus, et olulisteks üllatusteks piisab poolikust intellektist.

Kunagi arvati, et fotograafia tõttu kaovad kunstiareenilt mitmed visuaalkunsti vormid. Arvati, et fotoaparaadi nupule vajutamine ei tee inimesest kunstnikku ja looduse jäädvustamine pole rohkem kunst, kui kivi vaatamine. Seda seni, kuni avastati fotoaparaadis peituv kunsti tegemise instrument. Maalimine ei kadunud, vaid selle kõrvale ilmus kunstiline fotograafia. Säilisid nõuded oskuste ja vaimsuse suhtes.

Tehisintellektiga võib olukord fundamentaalselt muutuda, juhul kui me ei mõtle välja ega aktsepteeri mõnd muud tegevust kunstina. Probleem polegi niivõrd arvuti tehtud piltides. Isegi kui mõne taolise eest on makstud kümneid miljoneid dollareid. Christie oksjonil müüdi umbes aasta eest suhteliselt kole digitaalne pilt 69 miljoni dollari eest.

Keegi ei keela miljonite eest ostmast kasvõi musta sokki, aga seda ei peeta kunstiks. Kunst peaks ju sündima kunstniku tegevuse tulemusel. Tehisintellekti jooksutava arvuti ega printeri omanik pole olla kunstnik. Seda pole seni ka keegi püüdnud väita. Seda enam, et 69 miljonit dollarit on juba piisavalt suur meelehea, mida kunstnikuks nimetamine ei paranda.

Uudne väljakutse on veebiruumi ilmunud tehisintellektil põhinevad pildigeneraatorid, nagu Dall-E, Midjourney, Deep Dream Generator jne. Nende sisend on lihtsalt rida sõnu. Seejärel püüab arvuti neist omal moel aru saada.

Viimased paar sõna on midagi, mida ei tohiks sedavõrd pealiskaudselt edastada, sest tegemist ei ole päris "arusaamisega", vaid inimesele pigem arusaamatu algoritmiline kombinatoorika, mille tulemusel asub masin inforuumist sõelutud piltide visuaalsete elementide statistilise sünteesiga konstrueerima ekraanile kuvatavat pilti.

Mõned taolised pildid on esteetiliselt ja intellektuaalselt nauditavad. Seetõttu tärkab nähtamatu emotsionaalne sild inimesest vastuvõtja ja masinasse sõnavoo sisestanud teise inimese vahele. Oleks mainitud teine inimene mõelnud välja, mida ta tahaks saavutada ja demonstreerinud selle saavutamiseks uudse instrumendi haldamise oskust, peaksime teda kunstnikuks. Paraku ei teadnud ta ka ise, mida masin tema sõnade põhjal teha kavatseb, rääkimata mingist vähekenegi mitte millegi oskajast eristavast kompetentsusest.

Ometi on asutud sõnade valiku ja järjestamise abil katsetama, mida tehisintellektil põhinevad pilditeenused genereerivad ja sündimas on võib-olla uudne oskusteave. Midagi sarnast juhuslikule värvipritsimisele, loopides sõnu. Värvipintsliga lõuendi poole vehkinud Ameerika kunstnik Jackson Pollock saavutas maagilise meisterlikkuse. Uudsel digitaalsel sõnalisel lõuendil püüavad fraase reastada ka mitmed päris kunstnikud, mistõttu võib formaalselt öelda, et kunstnik kasutab tehisintellekti kunsti tegemiseks.

Midagi on selles loogikas siiski lühises. Igatahes võime vastata kunsti definitsiooni küsimusele sarnaselt USA ülemkohtu kohtunik Potter Stewardile, kes vastates küsimusele pornograafia määratlusest tõdes, et võib-olla ei õnnestu tal seda arusaadavalt teha, aga ta tunneks ära, kui seda näeb.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".