Kimalastel ja mesilasel parasiteerivaid organisme peetakse üheks oluliseks arvukuse kahandajaks.

Pinilla-Galego ja ta kolleegid võtsid nõuks uurida, kuidas mõjutab parasiitide levikut õite suurus ja kuju, mida kimalased nektari kogumiseks väisavad.

See ei olnud õhust võetud uurimisteema, sest on teada, et parasiitorganismid võivad putukalt putukale kanduda õiekesele poetatud väljaheite vahendusel, mis peab leviedu tagamiseks õiel piisavalt pikalt püsima ja ka võimalikult hõlpsasti järgmisele õieväisajale jalgu või suiseisse takerduma.

Õie suurusel ja kujul on siin kindlasti oma osa mängida.

Pinilla-Galego ja kaasautorid kirjutavad nüüd ajakirjas Ecology, et kimalaste sooleparasiit, ainurakne eukarüoot Crithidia bombi levib paremini õite kaudu, mis on kujult laiad ja madalad, justkui taldrikud. Sellised õied on näiteks päevakübaral ja siilkübaral, kes kuuluvad korvõieliste sugukonda.

Lai ja madal õis ei ole küll soodne parasiidi pikaajaliseks elujõus püsimiseks, kuid selle puuduse korvab levikuprotsessi alg- ja lõppjärgu tõhusus — putukaväljaheidet jääb sellisele õiele rohkem pidama, mistõttu suureneb ka tõenäosus, et järgmine putukas puutub sellega kokku.

Autorid söandavad soovitada, et tolmeldajate hoidmiseks võiks kaaluda senisest rohkem ja teadlikumalt just kitsamate ja kõrgemate õitega taimede kasvatamist.

On arvata, kuigi ei ole veel uuritud, et õite kuju mõjutab parasiitide levikut ka mee- ehk kodumesilaste vahel üsna samamoodi nagu kimalaste ehk metsmesilaste vahel.

Teisest küljest leidub keskkonnas kindlasti veel rohkesti muidki tegureid, mis putukate vahelist parasiidiülekannet kujundavad; uurida on vaja neidki.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.