Rääkimine on hõbe, vaikimine kuld, tõdeb vanasõna. Mõned vanad tõdemused kaotavad vanadusega osa elujõust. Hakkab tunduma, et kullaks on lühisõnum. Vaadakem aga enne eelduste kujunemise loole. Alguses oli üksik loom. Karjas, individuaalseid tööpanuseid koordineerides suudeti rohkem kui üksi, misläbi inimesed on sotsiaalsed loomad. Seetõttu vajame ning puudumisel januneme praegugi suhtlemise järele.

Suhtlemine on aga kulukas, eriti kui suhtlema peab teiste inimestega rääkides. Arvatakse, et aju suurus ja kõne arenesid teineteist toetava positiivse tagasiside tulemusel. Kõne kodeerib keerulist infot ja selle dekodeerimine vajas suuremat hulka närvirakke. Suurem aju vajas rikkalikumat toitu, mille hankimiseks pidi koostööd tõhustama.

Looduslik valik sõelus välja neid, kes oskasid hääle valitsemise abil kodeerida sellesse rohkem informatsiooni. Tänu sellele koopereeruti tõhusamaks tervikuks, hangiti rohkem süüa, sünnitati rohkem järglasi ja loodi eeldused geenide levikule, kuni arenes välja kõnevõime.

See ei tähenda, et rääkimine oleks odav, otse vastupidi. Aju peab eristama inimesele ja tema sõnatule kommunikatsioonile lisaks sõnade individuaalset tähendust ja koostoimes lausetena tärkavat mõtet. Seda omakorda muudavad intonatsioon, varasemad sõnumid ja üldine kontekst. Töötlemiseks on päris palju omavahel kombineeruvaid ja mõjutavaid signaale. Pole siis ime, miks väsinuna ei taheta eriti rääkida ega kellegi juttu kuulata. Allegoorilised veskikivid lihtsalt ei jahvata. Allegooriast arusaamine nõuab omakorda täiendavat vaimset ressurssi.

Sestap on kõige kulukam lävida viibides partneriga samas ruumis ja rääkida. Hind on mõõdetav vajadusena olla vestluskaaslasega samal ajal samas kohas ja närvisüsteemis tarbitud energiana. Vanasti tasus see ära, kuna toidu hankimine oli kallis.

Nüüdseks tuleb toit ise koju kätte. Ürgse pärandina on meil kasvava energiakulu eest kaitsevad käitumist juhtivad tundeprogrammid. Käivituvad ebamugavustunne, millele järgnevad olukorrast sõltuvalt viha, tüdimus või hirm ja järgnevad käitumised nagu nägude tegemine, kõneleja vältimine, kärsitus jne.

Lahendusena on tehnoloogia arengu abil vahetu vestlus asendumas aina enam vestlusega telefonitsi. See on tegelikult samuti üpris kulukas, kuna nüüd peab aju asendama telefonikanalis puuduvad, sõnumit täiendavad mitte-sõnalised signaalid. Lisanduvad vead saadetud sõnumi mõistmises, millel on samuti oma hind.

Kirjeldatud arengu jätkuna on hakanud sagenema käitumismustrid, milles helistajale vastatakse, et see lõpetaks kõne ja saadaks oma jutu parem sõnumina. Enam pole erandlikud olukorrad, kus samas ruumis viibijad suhtlevad vaikides nutitelefonides, sealhulgas teineteisele sõnumeid saates. Ühendkuningriigis korraldatud küsitluses eelistas 80 protsenti vastanutest telefonivestlusele sõnumivahetust või videokõne. Videopildi eelistamist võib seletada selles sõnadele lisanduvad arusaamist lihtsustavate ilmetega.

Sky Mobile sideteenuse pakkuja juhtimisel läbiviidud küsitlusest selgus, et üle poolte 18–34-aastastest planeerivad aja, millal helistavad. Üle 55-aastaste seas helistatakse spontaansemalt. Kui kõne vastuvõtja eelistab, et helistaja suhtleks pigem asünkroonses ehk ajalise nihkega loetavas tekstikanalis, siis viimaseid ei paista see solvavat. Neli viiendikku küsimustikule vastanutest eelistasid ka ise kõnele tekstisõnumeid. Telefoniside ettevõtja tõdeb, et kõnede arv on järsus langustrendis. Asemele tulevad tekstisõnumid.

Samal ajal tunnistas 48 protsenti vastanud brittidest, et nad sooviksid lähedaste ja pereliikmetega rohkem rääkida. Vastajatest 28 protsenti märkisid, et pandeemia ajal olid nad helistamise suurendamise nimel teadlikult pingutanud. Vajadus rääkimiseks pingutada kõneleb samuti nähtuse kulukusest, aga ka seni väärtuslikuks peetava hoidmisega seotud raskustest. Varjujäävale kurbloole viitab 27 protsendi vastanute tõdemus, et telefon aitas vältida neil üksildust ja isolatsiooni.

Uuringus leiti, et 40 protsenti niinimetatud traditsioonilistest kõnedest tehti, et olla kursis pere ja sõprade maailmas toimuvaga või jagamaks olulisi uudiseid. Vastajatest helistas 34 protsenti heade uudiste pärast ja sama suur kolmandik tegi seda halbade uudiste edastamiseks. Umbes veerand kõnedest tehti erilistel puhkudel nagu sünnipäevad, teist sama palju ebamugavateks vestlusteks, neljandik nõuannete saamiseks ja helistati ka adressaadi igatsemise tõttu.

Umbes viiendik kõnedest tehakse huvitaval põhjusel. Helistatakse üle, et tõlkimisel midagi kaotsi ei läheks. Tõlkimise all ei peeta silmas võõrast keelt, vaid kardetakse, et saadetud lühisõnumit võidakse valesti tõlgendada. Sellest võib sündida nõiaring, kui kõne vastuvõtja lõpetab kõne ja soovitab jutt saata sõnumina. Seda helistaja ka teeb, aga helistab igaks juhuks üle, et omakorda seda valesti ei mõistetaks. See käivitab uue kõne lõpetamise ja sõnumi kirjutamise ringi.

Lühisõnum võib seega olla uus kuld, aga see on vist kassikuld.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".