"Osoon": rannalindude päästmiseks kiskjate käest peab appi võtma jahipüssid
Väikekiskjate arvukus on Eestis viimaste aastatega tohutult tõusnud ning sellega on häiritud looduse tasakaal. Maas pesitsevate lindude pesade rüüstamine on jõudnud seetõttu sellise tasemeni, et nende püsimajäämine on tõsises ohus.
Maas pesitsevad linnud, ennekõike kahlajad, on Lääne-Eesti randade ühed sümbolliigid. Kuigi aastaid on tegutsetud selle nimel, et nende lindude elupaiku hoida ja taastada, on pesarüüste jõudnud tänaseks sellisele tasemele, et võib senised tööd sisuliselt ära nullida. Uuringud on näidanud, et kiskjate kätte langeb koguni 86 protsenti pesadest.
"See on ikkagi päris katastroofiliselt suur arv. Linnud lendavad siia tuhandete kilomeetrite kauguselt pesitsema ja nende pesitsus läheb lihtsalt tühja. Sajast pesast jääb alles ainult kümme-viisteist. Selge, et väikekiskluse surve nendele niidukahlajatele on tõesti väga suur," ütles Eesti Jahimeeste Seltsi projektijuht Jaanus Vaiksoo.
Veebruaris algaski projekti "Loodusrikas Eesti" raames kolm aastat kestev pilootprojekt, mille raames kütitakse viiel katsealal väikekiskjaid, et vähendada nende arvukust ja vaadata, kas sellele järgneb ka pesarüüste vähenemine. Katsealad asuvad Muhumaal, Hiiumaal ja Matsalu rahvuspargis. "Osoon" külastas neist viimast veebruarikuus, mil sihikul olid peamiselt rebased, kährikud ja šaakalid.
Ka Läänemaa Jahindusklubi esimees Endrik Raun tunnistas, et lisaks linnupesade rüüstamisele on rohkem levima hakanud ka haigused nagu kärntõbi – mida enam on loomi, seda paremini saavad ka haigused levida.
Koos Rauniga jõudsime ühe eluspüügi puurini, milles ootab meid ees nooremapoolne kährikkoer, kelle on lõksu meelitanud söödaks pandud kala. Rauni kinnitusel jäävadki lõksudesse peamiselt nooremad loomad – vanemad teavad neid vältida. Olemas on koguni rajakaamera ülesvõtteid, millel vanaloomad vaid lõksu ümber tiirutavad, sisse minna aga ei julge.
Selle noore looma elu jäi igatahes lühikeseks, kuid kui kahlajad kevadel pesitsema saabuvad, peaks see surm aitama ära hoida terve hulga lindude, seal hulgas ka ohustatud liikide, hukkumise. Nagu seletas Endrik Raun, tuleb sellist küttimist teha järjepidevalt ja laiemalt alalt, kuna võib olla üsna kindel, et uued kiskjad on ümbritsevatelt aladelt õige pea kohal.
Puurist leitud kährikul kärntõbe ei paista, mistõttu saab jahimees pärast looma hukkamist tema nahka kasutada "oma äranägemisel," selgitas Raun. Samas tõdes ta, et ega jahimeestel praegu erilist motivatsiooni kährikuid, rebaseid või šaakaleid küttida ei olegi, kuna loomadel ega nende nahkadel erilist majanduslikku väärtust ei ole. Muu hulgas antakse endale aru, et see läheb vastuollu ka Jahimeeste Seltsi selle aasta ideelausega "Väärtusta jahisaaki", aga nii see paraku praegu on.
"Ei ole, kes seda kvaliteetselt oskaks väärindada. Puuduvad köösnerid, puudub kvaliteetne nahatöötlemise asutus Eestis ja üldse Baltikumis on see kvaliteet väga kõikuv. Rõivatööstuse jaoks siin ikkagi seda nahka töödelda ei saa," tõdes Raun.
Jahimeeste ja Keskkonnaameti projekt on praegu mõeldud kestma kolm aastat, pärast mida saab tulemustele otsa vaadata ja hinnata, kui otstarbekas küttimine olnud on. Soome saarestikus on sedalaadi küttimist tehtud juba aastaid ning sealsed tulemused on näidanud, et pärast jahimeeste sekkumist on maas pesitsevate lindude asurkonnad ikkagi kosuma hakanud. Kuidas küttimine Eesti lindude asurkondi mõjutab, selgub projekti kokkuvõtete tegemise ajal.
Küll aga ei ole praegu veel selget vastust sellele, et miks kiskjate arvukus üldse nii kõrgeks on tõusnud. Oletatud on, et tegu on marutaudi vastase vaktsiini soovimatute järelmõjudega, kuid täie kindlusega seda veel öelda ei saa.
Zooloog Tiit Maran ütles, et siin peab tegemist olema mingi suure muutusega keskkonnas.
"Looduses on suhteid hästi palju ja oleks vaja suuremat pilti luua, et kus võib-olla veel mingi asi, mis tegelikult on see süvapõhjus, mis kaasa toob sellise olukorra, nagu meil praegu on," ütles Maran. Ta lisas, et ettevaatlik tasub olla ka küttimise soovimatute tagajärgedega.
"Küsimus on, et kui me teeme seda küttimist kaks või kolm aastat ja siis ühel hetkel ära lõpetame ja arvukus ülesse hüppab, siis kas ta võib hetkeks minna selles elupaigas ka üle kandevõime piiri. Milline on siis mõju populatsioonile, mida me proovime päästa? Siin on mõtlemise kohti päris palju, et me juhuslikult asju hullemaks ei teeks."
Vaata "Osooni" täna õhtul kl 20:30..
Toimetaja: Kaur Maran