Kaasaegne elu on põimunud lahutamatult läbi info- ja sidetehnoloogiaga. Alles on vähe andmete elektroonilisest töötlemisest vabu asju, tegevusi või nähtuseid. Järelikult on selles ettevõtlussektoris toimuval suur mõju ka tervele elukorraldusele.

Ukraina sõda puudutab kõiki suuri IT-ettevõtteid. Nad peavad tegema valiku, kas jätkata koostööd Venemaaga. Sõja mõju on poliitiline, mitte majanduslik. Selle olulise nüansi tõttu näeme veelgi selgemalt selle valdkonna poliitilist palet. Ühtlasi sunnib see meid võtma poliitilist seisukohta nende ebatavalise rolli suhtes.

Reaalne sõjaolustik toob kontratsemalt esile mitu huvitavat teemat. Mõned neist on varem esile tõusnud, aga teistsugustel põhjustel. Nende hulka kuulub küsimus suurte IT-ettevõtete kätte kogunenud majanduslikust võimust ning tarkvara piraatlusest ja sellega võitlemisest. Nüüd lisandub mõlema külge endisest intensiivsemalt sõna "poliitika". Kõike, mida puudutab poliitika, tabab aga ettearvamatus.

Ebakindlus on omakorda hea äri vaenlane. Siit tuleb veel üks seos muude eluvaldkondadega, mille tõttu ei pääse end tavaliseks inimeseks pidav kodanik nendes aruteludes osalemisest. Täiesti uutest teemadest on kesksel kohal Venemaa enneolematult kõikehaarav boikoteerimine. Muu hulgas tõstatub küsimus, kas see on tehniliselt võimalik? Milles seisneb mõju ja kuidas mõõta selle hinda? Millised on tagajärjed niinimetatud rahuarmastavale maailmale, jne?

Mitmed suured IT-ettevõtted teatasid ühes või teises sõnastuses Venemaaga koostöö lõpetamisest. Näiteks teatas Microsoft, et lõpetab uute toodete müügi Venemaale. Samas moodustab kasvava osa firma tarkvaraärist toote väljaostmise asemel jooksva teenuslepingu mudel. Firma ei loo uusi kliendisuhteid, aga jätkab koostööd kõigi seniste kasutajatega. Firma klientideks on teiste seas Venemaa riigistruktuurid ja muud suurkliendid.

Pildist aimu saamiseks olgu teiseks näiteks korporatiivses maailmas oluline IT-teenuse tarnija Saksamaa firma SAP. SAP teenindab muude Vene suurettevõtete seas näiteks riigi suurimat panka Sberbank ja lennufirmat Aerofloti. Firma tarnib Sberbankile 230 000 töötaja haldamiseks tarvilikku tarkvara, mis on ühtlasi suurim Venemaal rajatud pilveteenus. SAP-i peadirektor Christian Klien kinnitas, et nad jätkavad Venemaa lepinguliste klientide teenindamist.

Seejuures on nii Sberpank kui ka Aeroflot rahvusvahelise embargo all. Näiteks ei tohi müüa riiki isegi väikest lennuki tagavaraosa ja lennukid ei saa lennata, aga IT-alas tagatakse ettevõtte tegevus.

Toodud paarist näitest piisab, et demonstreerida suurte IT-firmade kätte kogunenud võimu olemust. Küsimus pole ülbuses ega ükskõiksuses. Mõlemad firmad mõistavad Venemaa agressiooni hukka ja väljendavad toetust Ukrainale. Samas on nende hallata sedavõrd suur osa elukorraldust mõjutavatest protsessidest, et moraalsem on poliitikat ignoreerida.

Nende seisu võiks võrrelda ilmaga, mis ei tee vahet headel ega halbadel. Nii ebameeldiv või ebaõiglane kui ka vastiku vaenlase purjes olev taganttuul konkreetses olukorras ei tunduks, on pikas perspektiivis vist parem harjuda suurte IT-teenuste neutraalsusega. Just nii suureks nad ongi kujunenud ja nende suurus ehk kõikväelisus ainult kasvab. Siis oleks veelgi halvem, kui näiteks Putin või mõni teine populist suudaks neid kamandada.

Olgu veel üks näide sellesse suurde ning ainult suurte maailma kogunenud ja avalikkusele vähem tuntud ettevõtete näol. Ettevõtted Cloudflare ja Akamai on sedavõrd olulised interneti taristu ja teenuste tarnijad, et neid võiks pidada omaette "internetiks". Nendele kuuluva võrgustiku ja arvutiparkide tööle rajaneb lugematute avalikkusele tuntud veebiteenuste eksisteerimine. Ühtlasi valvavad nimetatud firmad inforuumi toimimise ja arendamise kõrval selle turvalisuse üle jne.

Mõlemad ettevõtted toetavad Ukrainat ja mõistavad hukka Venemaa käitumise. Samas jätkavad nad viimasele teenuste pakkumist. Oma valiku selgituseks on muu hulgas öeldud, et antud ajal vajab maailm ja sealhulgas Venemaa rohkem ja paremat internetti, mitte halvemat.

Omal moel on kõigil toodud ja nimetamata jäänud suurtel IT-ettevõtetele Venemaale jäämise otsust tehes õigus. Sõjad on aga ettearvamatud ja hetkeotsuseid ei saa lugeda lõplikuks. Venemaa on ju imedemaa ja pakub sinna jäämise küsimuses uue erakordse testi. Kuulduste järgi kavandab Venemaa niinimetatud "enda interneti" ülejäänud maailma internetist lahti ühendada, misjärel poleks ühelgi teisel ettevõttel riigi sisevõrku asja.

Ülimalt lihtsustades võiks mängida mõttega, et ilma juurdepääsuta ei saaks nad siis omi teenuseid enam isegi välja lülitada, mis tähendaks riiklikku piraatlust. Asjaolu on Venemaa juba mõelnud. Kuulduste järgi kavandatakse rakendada seadust, mis lubab "riigikaitse ja julgeoleku tagamisega seotud hädaolukorras" kasutada intellektuaalomandit ilma omaniku nõusolekuta.

Unikaalse sotsiaalse eksperimendi abil õpime veelgi rohkem tundma IT-ettevõtluse tegelikku sügavalt poliitilist sisu.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".