Mingil vastikul põhjusel kogukonna liikme vabaduse piiramise taga on ürgne refleks end ohtliku inimese eest kaitsta. Neist kasvavad loogilised sammud sooviga kätte maksta, teha ta teistele hoiatavaks eeskujuks, ümber õpetada ja võib-olla sundida tekitatud kahjusid hüvitama. Tema koheselt surma mõistmine oleks põhimõtteliselt ebatõhusam, kuna jätaks osa neist meetmetest kasutamata.

Hukkamise pooltargument võiks olla, et tegemist on korraliku heidutusega, kiire ja absoluutse isolatsiooniga. Kõiki ei õnnestu ju ümber kasvatada ja kestva isolatsiooniga seonduvad kulud kujutavad kannatanutele täiendavat taaka ning kujunevad loodetavast kasust suuremaks. Sestap oleks hukkamine majanduslikult põhjendatud. Argumentatsiooniga püütakse maskeerida iha emotsioone rahuldada. Viimane võib olla libe ja ohtlik tee, sest jätab arvestusest välja ellujäänuid kollitama asuvad väärtuskonfliktid.

Ürgsetest aegadest saadik on juba natukene aega teistmoodi elatud. Karistamisega seonduv on jäänud samas suuresti samaks. Põhjus võib olla selles, et olemasolev ongi ainuvõimalik, vahest isegi täiuslik lahendus. Teise võimalusena pole soovitud ebamugava teemaga liigselt kohtuda ja sel on lastud olla. Viimane on usutavam, sest isolatsioonidel ja surmanuhtlustel rajaneva kultuuri tõhusus on kehv. Kulutused kasvavad, aga ümberõpe toimib oodatule vastupidiselt, olles tihti kurjuse kasvukeskkond.

See omakorda tekitab uut kuritegevust, suurendab koormust ühiskonnale ja kasvatab kulutusi, kuni sünnib nõiaring. Hea näite süsteemi kehvapoolsusest leiab USA-st, kus istub vangis iga 120. täiskasvanud elanik. Tingimisi karistust kannab vabaduses iga 57. täiskasvanu. Teisisõnu eksib kuritegelikule teele iga 47. USA täisealine. Elanike arv, kelle suhtes peavad kodanikud ettevaatlikud olema, ainult suureneb.

Mõistetavalt on taoline kohustus ühiskonnale ränk. Loomulik lahendus on otsida abi infotehnoloogiast, näiteks vabaduses viibivate isikute jälgimise abil, et siis ka selle pealt kokku hoida. Selle tulemusena sünnib aga tuima masina ja eksliku inimese koostööna uusi ja kulukaid probleeme.

Unustatakse, et ühiskonna, tehnoloogiaettevõtte ja vangistatu kolmnurgas on üks osapool teistest oluliselt motiveeritum ja võrreldes teistega on tal defitsiitset ressurssi ehk aega palju rohkem. See on aeg, mida kasutatakse vangistusest pääsemise ideede sünnitamiseks ja testimiseks. Kui nii võib tõdeda, siis on mänguiluks asjaolu, et ülejäänud kaks osapoolt ei saa teada, kui vangistatu on leidnud nende petmiseks töötava lahendus. Vihjena võib leida veebiruumist siiski mitmeid elektrooniliselt valvavast jalavõrust vabadusse pääsemise nõuandeid.

Digitaalajastu pakub sama sveel ühte sotsiaalse isolatsiooni meetodit. Teema tõstatus hiljuti Kanadas ja nüüd on leidmas revolutsioonilist kasutust seoses Ukraina kriisiga. Teadupärast blokeerisid vaktsineerimise nõuetest häiritud autojuhid kolme nädala vältel USA ja Kanada vahelist liiklust ja takistasid elukorraldust pealinnas Ottawas.

Kuna veenmised ja läbirääkimised ei andnud tulemust ning tekitasid näilise edukogemuse tõttu blokaadi korraldajaid veelgi rohkem trotsi, otsustas riigi juhtkond rakendada seni kasutult paberil seisnud 34 aasta vanust erakorralise olukorra seadust.

Enam kui 30 aastat on kaasaegses kalendris väga pikk periood. Raske isegi ette kujutada, et 1980. aastatel, kui seadust loodi, ei teatud suurt midagi internetist, kodustest arvutitest ega mobiiltelefonidest. Toona alles tärkas personaalarvutite töisema rakendamise aeg ja arvati, et arvutitööks piisab 640 kilobaidi suurusest mälust koos 1,4-megabaidise flopikettaga. Raha asus taskus ja seda sai pangast juurde küsida.

Ülekanneteks mindi samuti panka. Kuigi pangakaardid olid olemas 1950. aastate lõpust, rajanes makse usaldusel, et kaarti kasutab selle omanik, kellel on kontol piisavalt raha. Tõde selgus, kui mindi kaardimakse kviitungeid panka rahaks vahetama. Magnetriba lisandus kümmekond aastat hiljem.

Kakskümmend aastat hiljem olid juba kasutusel esimesed kaardikeskusega ühenduses olevad makseterminalid. Teenus oli kallis ja kaardimaksetele eelistati sularaha. Plastikkaardiga maksed said uue hoo internetiajastul ja sularaha hakkas taskutest kaduma.

Hüpates ajamasinaga tagasi 2022. aasta Kanadasse, hoiatas valitsus protestijaid, et neil on seaduslik õigus liikluse segajate pangakontod arestida. 1980. aastatel tähendanuks pangakonto puudumine vaid ebamugavust, sest tööandjalt võis küsida palga sularahas. Elu oli elatav ka ilma panga sekkumiseta.

Nüüd hakkas paljudele koitma, et aastal 2022 tähendab pangakonto puudumine digitaalset vangistust. Poest võib sularaha eest süüa saada ja see ongi enamvähem kõik. Ilma töötava pangakontota pole kohta, kuhu palka üle kanda, ei saa tasuda telefoni ega interneti eest. Isegi advokaat nõuab reeglina, et talle tasutaks ülekandega. Vastasel juhul ei osuta ta õigusabi ja maine tee lõppeb päris vanglas.

Ajastust tingitud muutus on ilmselt ehmatav, sest panga kaudu toimivat sotsiaalset vangistust polnud ju otseselt kavandatud. Vahest soovitakse isegi seda kuidagi tagasipöörata. Kui vaid poleks uut väljakutset, milles tervet riiki püütakse üheskoos isoleerida, karistada, kahjutasu saada, hoiatuseks seada ja ümber õpetada, püüdes seda kõike saavutada tema pangakonto blokeerimise kaudu.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".