Prantsuse matemaatik Henri Poincare'i huvitas tulevik nagu iga teist inimest. Ülejäänutega võrreldes oli tal kasutada erakordne analüütiline mõtlemisvõime. Tänu tema panusele puhta ja rakendusmatemaatika arendamisse paranes inimkonna arusaam taevakehade liikumisest ja geomeetriast, kaoseteooria ning kvantfüüsikani.

Maailma toimimise parem mõistmine aitas selles toimuvat paremini ennustada, aga sellest ei piisa, tahaksime rohkem. Ta elas teaduse edusammudest kantud optimismiperioodil, milles kandis ise olulist rolli. Veendumus inimese erakordsusesse kasvas hüppeliselt. Oli vaja vaid andmeid ja aega ning kõik probleemid leiavad lahenduse.

Üllatuste kohta tõdes kuulus matemaatik, et need pole muud kui inimese teadmatuse avaldumised. Poincare jagas teadmatuse kolmele tasemele. Neist kõrgeimal teame maailma teatud osa toimimise reegleid, mille kohta omame ka tõest lähteinformatsiooni.

Uute vastuste leidmiseks piisab reeglipäraselt mõeldes informatsiooni töötlemisest. Olgu koolis või erialasel tööl, on inimeste ees olukorda kirjeldavad andmed ja neilt oodatakse vastust kas kontrolltöö, tootmisprotsessi või patsiendi ravi otsuse vormis. Reegleid ebapiisavalt teades või oskamatult rakendades saadakse vale tulemus ehk halb hinne, kaotatakse raha või maetakse patsient.

Teadmatuse järgmise, madalama taseme puhul teatakse küll reegleid, aga napib vajalikku informatsiooni. Näiteks on teada malemängu kõik reeglid, aga vastase käigud on saladus. Sarnaselt võib olla teada, kuidas seostub ravi inimese füsioloogiaga, aga pole piisavalt täpselt teada, mis organismis sel hetkel täpselt toimub ja ravi tulemus osutub üllatuseks.

Kolmandal teadmatuse tasemel ei teata reegleid ega omata analüüsiks vajalikku infot. Selles olukorras peab koguma andmeid, et sõnastada aja jooksul nende põhjal reeglid. Viimast teeme kogu aeg.

Lootus rajaneb loogikal. Peame loogikat universaalselt kollektiivseks, sest jagame ühist maailma kogemust. Isegi vastuolude puhul apelleerime teise poole loogikale lootuses, et see saab tõenditena esitatud informatsioonist aru, analüüsib normaalselt, st on arukas, on täie mõistuse juures vmt. Poincaré surmast möödunud 109 aastaga võiks arvata, et oleme saavutanud kõrgeima taseme, milles teame maailma toimimise põhimõtteid ja oskame uudsete olukordade kohta andmeid kogudes nendega edukalt toime tulla.

Kahjuks oleme ise erakordselt keerulised ja täis üllatusi. Üllatused tähendavad Poincare'i loogika järgi, et me ei tunne iseennast. Ühe näite üllatusest leiab üldiselt pragmaatiliseks peetud Hollandist.

Nähtuse tuumik ongi ülemaailmne ega piirdu hollandlastega. Probleem on informatsiooni paljususest tuleneva vastuolulise teabe kasutamiseks vajatava töö vaimses ja emotsionaalses raskuses. Selle minimeerimiseks valitakse oma loogika toitmiseks isoleeritud palakesi ja satutakse vastu tahtmist ohtu. Nõnda püüavad paremini informeeritud spetsialistid neid aidata. Kas abist ka kasu on, pole veel selge.

Üldiselt eeldatakse, et ohutust puudutavas osas mõtlevad kõik kodanikud samas loogilises süsteemis. Hollandis viitab sellele kaubandusvõrgust hangitavate kiirituse eest kaitsvate vahendite populaarsus, kuigi riigis pole juhtunud ühtegi avalikkust hirmutavat tuumaenergeetika õnnetust. Kaitsevahendeid ostetakse 5G-mobiilside kiirguse kartuses. Ostetakse energiakilbi, kvantripatsite ja negatiivse ioonide nimelisi kaela- ja randmekeesid ning une ajal silmi katvaid maske, mille valmistamise materjal pidavat aktiivselt tõrjuma sideseadmetest väljuvat kiiritust.

Kaitsevahendeid ostvad inimesed mõtlevad loogiliselt. Raha on elust vähem oluline. Hea, kui raha eest saab midagi, mis kaitseb kiirituse vastu, sest kiiritus on eluohtlik. Probleem on loogikale söödetavas informatsioonis. Nad valivad, mida ja keda uskuda, sest algallikate uurimine nõuab reeglite ja loodusseaduste tundmist.

See töö usaldatakse täiesti juhuslikule võõrale, kes esitab järeldused piisavalt hirmutavalt. Hirmude suhtes on evolutsioon kujundanud teadvuse tundlikumaks, mistõttu jääb meelde rohkem hirmutavaid detaile, mille paljususes punutakse loogika abil muude seletuste suhtes kaitsev kookon. Suureks kujutletud ohu pandiks pandud elu ja surma teema tõttu paistavad kahtlejad vaenlastena. Maailm muutub lihtsamaks, kuna edaspidi on selles omad ja vaenlased.

Omasid usutakse ja neilt ostetakse 5G-kiirituse eest kaitsvaid amulette. Loodusseaduste mittetundmise varjamiseks ei huvituta, kas ja kuidas nende kaitse toimib. Infonappuse vähendamiseks pöördus rahvatervist ja keskkonna heaolu kaitsma loodud Hollandi ametkond radioaktiivse kiirgusega tegeleva ametkonna poole palvega, et teadlased uuriksid ja koguksid kaitsevahendite kohta seni puudu olevat informatsiooni.

Inimese poincare'ilikku teadmatust reetva üllatusena selgus, et kiirguse vastu müüdavad vahendid osutusid ise radioaktiivseks. Kodanike kaitsmise loogika põhjal loodud seaduste järgi ei tohiks Hollandis radioaktiivseid tooteid müüa. Kiirituse kaitseks enda raha eest kiiritamine tundub ebaloogiline.

Radioaktiivset kiirgust puudutavaid loodusseadusi tundvad ametnikud paluvad taolise kauba omanikel panna ostud tallele ohutusse kohta ja mitte mingi hinna eest neid minema visata, sest siis ohustaksid nad kõigi elanike elukeskkonda. Riik korraldab ohtlike asjade kogumise. Järgmine ülesanne – kuidas aidata vaktsiinipelglikke?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".