Koroonapandeemia paljastas ilmekalt, et üleilmsetele tarneahelatele ei saa loota, millele lisanduvad kolmandate riikide tavapärased poliitilised mängud. Õigupoolest ei saa me seda neile ka alati ette heita, arvestades, kuidas kõik maailma riigid peavad tegema läbi lähikümnenditel suurima ümberkorralduse pärast tööstusrevolutsiooni. Mis peaks olema sellises olukorras Euroopa suur eesmärk, mille poole püüelda? Vabandust, aga täielik tooraineline sõltumatus tundub utoopiana.

Hea küsimus, aga seaksin kahtluse alla väite, et me ei suuda täielikku sõltumatust saavutada. See sõltub sellest, mida me selle all mõtleme. Püüame saavutada Euroopa Toorainete Liiduga (ERMA) hea tasakaalu selle vahel, mida me siinsamas toota saame ja mida peame importima väljaspoolt.

Paljude toorainete puhul võiksime teoreetiliselt täieliku sõltumatuse saavutada. Me ei kasuta neid lihtsalt praegu. Teine asi on selles, et me ei tea suuresti, mida meil üldse leidub. Viimase 30–40 aasta jooksul pole geoloogiliste uuringutega peaaegu üldse tegeletud. Paljud maardlad on seega ilmselt leidmata või korralikult kirjeldamata. See on aga vaid osa võrrandist.

Teine osa on tarnijad. Mõnede metallide ja toorainete puhul sõltume me praegu peaaegu täielikult ainult ühest maailma riigist: Hiinast. See on probleem ja peame muutma oma tarneahela mitmekesisemaks. Me püüame selles suunas liikuda – osaliselt kasvatades meie oma toodangut ja osaliselt otsides uusi partnereid välismaalt.

Võrrandi kolmas osa on muidugi taaskasutus. Me peame ümber töötlema kõik jäätmed, mida Euroopas leidub ja siinmail tekib. Neid on tegelikult päris palju, sest oleme tegelenud kaevandamisega viimased 2000 aastat.

Julgen väita, et nii Euroopa Liit kui ka läänemaailm laiemalt juhindub üldiselt vaba turumajanduse reeglitest. Sama ei saa aga mitmete meile praegu hädavajalikke tooraineid tarnivate riikide kohta. Kas Euroopa ettevõtted suudavad nendega võistelda ja saame oma tootmist mitmekesistada, kui me ei kavatse seejuures reeta meile nii kalleid põhimõtteid?

Küsimus on võrdsete võimaluste tagamises. Sul on täiesti õigus, et peame lähtuma Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmena nende reeglitest ja kohustusest, kuid peame olema seejuures ka nutikad. Peame mõistma, et me ei saa jätta alati kõike turu hooleks.

Oleme näinud tõrkeid mitmetes valdkondades, kohe kindlasti haruldaste muldmetallide tootmises ja nende tarneahelas. See on põhjus, miks tegeleb ERMA praegu ühishuvi-projektide edendamisega (IPCI), mille eesmärk on neist vabanemine. Loodame selle käigus liikmesriikide täiendava toetuse toel arendada selleks tarvilikke tehnoloogiaid.

Loomulikult peame lubama vaba konkurentsi, kuid saame palju ära teha, et tõsta üleilmselt turul meie ettevõtete konkurentsivõimet.

Kui ma tuttavatega Euroopa rohelise kokkuleppe üle arutlen, osatavad nad sageli, et sellest saab järjekordne näide, kuidas ekspordib Euroopa Liit oma keskkonnaprobleemid globaalsesse lõunasse – maailma madalama arengutasemega ja vaesematesse riikidesse. Vähemalt teatud tasandil vastab see tõele. Euroopa on suutnud haakida oma majanduskasvu lahti liidusiseselt tarbivate toormaterjalide hulgast, kuid kui juurde arvestada kasvõi imporditavad päikesepaneelid ja muu rohetehnika, kasutame me rohkem ressursse kui kunagi varem. Kuidas seda vältida või vähemalt taolist kahjulikku mõju vähendada?

See oht on loomulikult alati olemas. Roheline kokkulepe on nägemus, visioon, millest peaksid juhinduma tulevikus konkreetsed poliitikad ja seadused. Selle üks oluline osa on tähtaeg, mis ajaks peaks jõudma Euroopa Liit konkreetse eesmärkideni. Kuid kui vaatame näiteks Komisjoni hiljutisi poliitilisi samme ja liite, mida on see sõlminud liidust väljaspool asuvate riikidega, on lõimitud rohelisse kokkuleppesse terve maailm.

See on mõistetav. Kui vaatame näiteks taaskasutust ja otsustame näiteks lõpetada meie elektroonilise prügi Lääne-Aafrikasse saatmise, siis on sellel seal elavatele inimestele omad tagajärjed. Mida nad seal tegema hakkavad? On mõned riigid, mille SKP-st moodustab seda tüüpi kaubavahetus olulise osa. Me ei saa seega lahendada probleemi ainult siin ja öelda äkitselt, et hoiame nüüdsest kõik e-jäätmed endale.

Me peame mõtlema, kuidas seal elavad inimesed edaspidi ära elavad. Selle raames teatas näiteks Euroopa Liit hiljuti väga olulisest koostööpaketist paljude Aafrika riikidega. Teeme sama Kanada, USA, Austraaliaga, Ukrainaga... Paari kuu eest allkirjastasime just Ukrainaga väga tähtsa ühiste kavatsuste memorandumi, mis puudutas toorainete importi ning tehnoloogiate ja teadmiste siiret.

Me peame ootama ja vaatama, kuidas see õnnestub. Roheline kokkulepe on plaan, millest lähtuda, kuid sellest üksinda ei piisa.

Nagu juba mainisite, on mitmed maavarad Euroopas tegelikult olemas, kuid neid ei kasutata. Ent kui vaatame kasvõi Gröönimaad, siis hulk inimesi ei taha neid kaevandusi oma tagahoovi ja ebapopulaarsetel seisukohtadel on selged poliitilised tagajärjed. Mis sorti ja kui suurt präänikut valitsustele ja tavalistele inimestele vaja on, et nad laiaulatuslikuma mineraalide kaevandamisega nõustuksid?

Mainisid Gröönimaad, mis on väga huvitav ja eriline näide. Kõnealuses maardlas leidub hulganisti uraani, mille pärast suurem osa inimesi muretses. Gröönimaa uus valitsus saatis väga selge sõnumi, et nad pole oma põhimõtete poolest kaevandamise vastu ja nad mõistatavad täielikult, kuidas õilmitsev kaevandustööstus riigile kasuks tuleks.

Kui rääkida ka kogukondadega, kes elavad kaevanduste või planeeritavate kaevanduste lähistel, siis on nad selle seisukohaga üldiselt päri. Samas oli Gröönimaa valitsus ka selles osas väga resoluutne, et nad ei taha selle konkreetse projektiga edasi minna selle võimalike tervisemõjude tõttu.

Teistel juhtudel on olukord teine. Euroopas on suured haruldaste muldmetallide maardlad, eriti Skandinaavias: Soomes, Rootsis ja Norras. Euroopa Toorainete Liit üritab algatada praegu dialoogi kaevandamisega tegelevate ettevõtete ja kohalike kogukondade vahel, kes on üldiselt kaevandamise poolt. Nad mõistavad, et uue põlvkonna kaevandamistehnoloogiad on teistsugused või on neil juba selle majandusharuga pikemad kogemused. Neile lisanduvad muidugi eri tasandi omavalitsused, kelle jaoks võivad olla parasjagu olulised hoopis teised küsimused.

ERMA roll on anda projektidele oma kvaliteedipitser. Kui me ütleme, et ühte või teist projekti toetame, tähendab see, et projekt on hea nii majanduslikus ja sotsiaalses mõttes kui ka kooskõlas keskkonnaeesmärkidega.

Loodame, et valitsused ja kogukonnad kuulavad. See on õigustatud ootus, sest arvestame lisaks tööstuse huvidele ka ametiühingute ja keskkonnakaitsele pühenduvate vabaühenduste seisukohtadega.

Oleme konkreetsed, millised metallid ja teised toorained on praegu kriitilise tähtsusega ja millest võib meil puudu tulla, kui Euroopa Liit tahab teoks teha kõik oma maailmale välja reklaamitud kliimaeesmärgid? Millele me täna ja praegu mõtlema peame, kui tootmise ja rafineerimise laiendamine võtab aastaid? Muidugi räägib meedia juba pikemat aega, kuidas üks või teine asi juba 10–12 aasta pärast otsa saab.

Euroopa Komisjoni poolt kriitiliseks peetavate materjalide nimekirja uuendatakse iga kolme aasta tagant. Kriitilisus sõltub sellest, kui palju meil midagi praegu on, palju meil seda vaja läheb ja milline on oht, et tarneahelaga midagi juhtub.

Praegu on nimekirja tipus haruldased muldmetallid. Tegelikult pole need muidugi üldse haruldased ja neid leidub mitmetes kivimites. Keeruline on nende kättesaamine ja rikastamine tasemeni, et neid saaks eri komponentide tootmiseks kasutada. Haruldased muldmetallid muudab seega kriitiliseks mitte nende küllus, vaid see, et need kõik tulevad praegu peaaegu täielikult ühest riigist.

Teiseks kasutatakse neid kriitilistes rakendustes: peaaegu igas elektrimootoriga kodumasinas, kõlarites, elektriautodes ja kõige tähtsamana tuuleturbiinides, eriti meretuulikutes, mille magnetite tootmiseks on vaja neid suuremas koguses. Ilma nendeta pole ka rohetehnoloogiaid, eriti taastuvenergeetika tootmist.

Nimekirjas allapoole liikudes jõuame nelja tooraineni, mis ilmselt paljudel meeles mõlguvad. Need on liitium, koobalt, nikkel ja grafiit. Neid kõiki kasutatakse energia talletamiseks, eeskätt elektriautodes, kuid ka kodustes akupankades.

Sealt edasi on terve rida keskmiselt kriitilise tähtsusega elemente, nagu alumiiniumi tootmiseks hädavajalik magneesium. Samuti hafnium, millest enamik inimesi ilmselt kuulnudki pole, ent see on oluline kaitsetööstuses ja lennunduses. Indiumita poleks meil puutetundlikke nutiseadmeid ja peaksime hakkama kasutama taas nuppudega telefone.

Mainisite ka taakasutust ja ringmajandust, mis on Euroopa Liidu kliimakava ja rohelise kokkuleppe oluline osa. Ent miks peaks erasektor sellega kaasa minema, kuna see tähendaks paljude meile tuttavate toodete ja esemete ümberdisainimist, et need oleks üleüldse ümbertöödeldavad? Kui vaadata kasvõi elektriautodes kasutatavaid liitium-ioonakusid, oleme mitmete teadlaste sõnul kümnekonna aasta eest tõsises hädas, kuna võrreldes eelmise põlvkonna pliiakudega pole selles leiduvad materjalid hõlpsalt eraldatavad.

Üldiselt tahavad käituda ettevõtted õigesti, ent see peab olema ka äriliselt tasuv. Peame looma seega seadusandlikult seda soodustavad tingimused: jäätmete tüübid vajavad ümber liigitamist, muutusi tuleb teha nende impordi ja ekspordi maksustamises. Kui seda nutikalt teha suudad, muutuvad kasumlikuks mõned ärimudelid, mis praegu elujõulised pole.

Samuti peame mõtlema juba eos asjade paremale disainile, et nende kokku kogumine ja meile oluliste materjalide eraldamine oleks senisest odavam.

Teistel puhkudel peame investeerima lahendustesse, millel pole praegu turgu. Sinna alla läheb ka elektriautode akude ümbertöötlemine. Kellelgi pole praegu selles osas suuri plaane, sest akusid pole piisavalt. Viie-seitsme aasta pärast on aga pilt teine. Veidikene usku käib seega asja juurde, misläbi on meil vaja praegu teatud toetusmehhanisme, et taolist tegevust ergutada.

Tüüpiliselt ei vaata turg kuigi kaugele tulevikku, sest kasumit on vaja kohe ja praegu. See on ka põhjus, miks on Hiina maailmas nii edukalt läbi löönud. Hiina ei tee otsuseid selle põhjalt, mis juhtub ühe-kahe aasta pärast, vaid 20–30 aasta pärast. Nad on selleks valmis, kuid see eeldab ühe või teise tegevuse riiklikku toetamist 10–15 aasta vältel, kuni miski muutub kasumlikuks. Peame hakkama nägema samuti pikka plaani.

Tulles lõpuks Eesti juurde, mõne kuu eest tarnis USA uraanitootja Energy Fuels Eesti ettevõttesse Silmet esimese haruldaste muldmetallide saadetise, mis on osa Ameerika Ühendriikide suuremas plaanist murda nende tootmises Hiina monopol. Kuidas julgustada taolist tarneahelate ümberjoondumist Euroopa Liidu sees ja millega saavad Eesti-sugused väikeriigid veel selles uues veidras ja imelises maailma läbi lüüa?

Nagu mainisid, on Eestil mõne ainulaadsed väärtused, näiteks mainis Rutt Hints fosfaate, mis on potentsiaalselt väga tähtis loodusvara nii põllumajanduses kui ka haruldaste muldmetallide sisalduse poolest.

Silmeti tehas on ainulaadne, mida saaks laiendada, sest on üks ainsaid kohti maailmas peale Hiina, mille on võimekus töödelda haruldasi muldmetalle väärtusahela laias osas. Samuti on teil märkimisväärses koguses põlevkivitööstuse tõttu tekkivat aherainet. Seda saab näha taaskord metallide ja haruldaste muldmetallide allikana.

Sellele lisaks on aga Eesti Euroopas tuntud iduettevõtete pealinnana, uude mõtlemise pealinnana. Paljudel probleemidel, millega me täna rinda pistame, pole vaja tehnoloogilist lahendust, vaid probleemi uue nurga alt nägemist. Kui teil õnnestub kasvatada üles hulk inimesi, kes suudavad innovatiivselt ja teistmoodi mõelda, on see fantastiline panus nii Eestile kui ka Euroopa Liidule tervikuna.

Oluline on ka olemasolevate hinnangute tõlkimine nende standardite keelde, mida kasutab ülejäänud maailm, mis on kitsaskoht ka teistes Ida-Euroopa riikides. See mõjutab väga selgelt võimalike investorite käitumist, sest kui nad asjadest aru ei saa, ei oska nad ka riske hinnata. Oleme näiteks EIT RawMaterials konsortsiumi raames toetanud just seda tüüpi projekti Balkanimaades ja kavatseme teha seda Ukrainas.

Riiki ei tasu seetõttu väiksuse tõttu alahinnata, sest teil on palju, mida pakkuda, ja nii palju kui ma näen, olete nende ressursside kasutamise mõttes õigel teel. Ilmselt vajate aga Euroopa Komisjonilt veidi rohkem rahalist toetust, et neid varusid paremini uurida ja kirjeldada.

EIT toormaterialide valdkonna innovatsioonivõrgustiku direktor Massimo Gasparon esines rohetehnoloogia konverentsil GreenEST Summit.