Pandeemiajärgse majanduse taastumise põhjustatud üleilmse energia nappuse tõttu otsustati Hiinas saavutatud heaolu ja rahvusvahelise konkurentsivõime säilitamise nimel ehitada hulganisti uusi söel töötavaid elektrijaamu. Kava näeb ette rajada uusi jaamu mahus, mis ületab näiteks kuuekordselt Saksamaal söel töötavate elektrijaamade tootmismahte.

Plaan on üllatav mitmel põhjusel. Esiteks lubas ju riik õhusaastes kodanikele ja rahvusvahelisele üldsusele eemalduda söega toodetud energiast ja liikuda taastuvenergeetika toodangu poole. Tänaseni kehtiv lubadus näeb ette saavutada 2060. aastaks riigi energeetikas kasvuhoonegaaside nullemissioon. Seejuures ületavad Hiina päikeseenergia tootmisvõimsused juba praegu nii USA kui ka Saksamaa vastavaid näitajaid.

Kolmas põhjus üllatuda seostub riikliku raportiga, milles tõdetakse, et päikeseenergeetikaga toodetud elektri hind on tänu arendustegevusele langenud söega toodetud elektriga samale tasemele. Raportis tõdetakse, et koos akutehnoloogiaga suudaks riik sajandi keskpaigaks tagada Päikeselt kogutava energiaga pool kogu vajaminevast elektrienergiast. Antud loetelu põhjal võiks Hiina energiavajaduse kasvu kompenseerida taastuvenergeetika, mitte tossavate söejaamade abil.

Oleks kõik nii lihtne? Seletused on alati olemas olnud. Nende seas on igale inimlikule probleemile mõni hästi teada lahendus – ilus, usutav ja vale. Lihtsuses hiiliva ohu eest hoiatas sada aastat tagasi Ameerika Nietzsche'ks kutsutud vabamõtleja Henry Louis Mencken (1880-1956). Millised probleemid võiks varjuda ilusa ja usutava taastuvenergeetika varju? Vastuse leiab ühest uuest ja ühest vanast tähelepanekust.

Neist kõige värskem on pärit USA Georgia tehnikaülikooli teadlastelt, kelledel oli võimalus analüüsida kohaliku energiamonopoli 500 000 kliendi energiatarbimist. Teadlasi huvitas, milline mõju energiatarbimisele on kodustel päikesepaneelidel. Uue energiaallika paigaldanud kliente oli umbes 8000.

Suhteliselt kalliste päikesepaneelide paigaldamise motivatsioon on olnud nii kulude kokkuhoid kui ka looduse säästmine. Mõju oli reaalne. Keskmiselt kattis päikeseelekter 56 protsenti kodusest elektrikulust. Nõnda võiks arvata, et umbes sama palju vähenes ostetud elektri osakaal.

Oletus on vale. Üldisest võrgust hangitud elektri kasutamine langes ainult 40 protsenti. See tähendab, et päikesepaneelide paigaldamise tõttu elektrikasutus hoopiski suurenes. Täpsemalt kasvas tarbimine umbes kolmandikul päikeseenergeetika kasutajatel, keskmiselt 28 protsenti.

Põhjuseid on mitmeid. Leidus neid, kes olid kõrge hinnaga kuude tõttu hoidnud tarbimist tagasi. Taevast energiat ammutama hakates anti enesepiirangule järele. Lisaks leiti, et nüüd oli neil suuremale elektritarbimisele lisandunud moraalne õigustus.

Teine põhjendus seostub tarbimiskultuuri muutumisega, kui koos päikesepaneelidega hangiti veel elektriauto ning muid kodu heaolu ja -korda edendavaid elektritarbijaid. Teadlased panevadki omavalitsustele südamele, et nad arvestaksid taastuvenergeetika planeerimisel kaasneva tarbimismahu kasvuga. Sellest märgatav osa kaetakse küll uue ja säästliku allikaga, aga mitte täies mahus.

Lubatud varasem vihje energia tootmise tõhususega kaasnevast tarbimise kasvu paradoksist pärineb juba 1865. aastast, kui Stanley Jevons hoiatas Ühendkuningriigis söevarude otsa lõppemise eest. Toona oli seda raske uskuda, sest tehnoloogilised edusammud olid vähendanud olulisel määral tööstuses ebaefektiivselt raisatud söe hulka.

Ometi osutus mehe ennustus õigeks, sest tänu ressursikasutuse tõhususele langevad toodete ja teenuste omahind. Odavam hind turgutab seejärel tarbimist. Sütt veeti ahjudesse veelgi kiiremini. Jevonsi paradoksina tuntud arutluskäik peab paika tänase päevani

Vahest polegi see probleem, kui veel natukene kannatada, pidades silmas ootamist ja rahalisi kulutusi. USA ja Ühendkuningriigi teadlased avaldasid maailma majade katuseid potentsiaalse päikeseenergia kogumise allikatena käsitleva analüüsi.

Planeedi eri paigus asuva 300 miljoni maja katuseid ja kohalikke majandusnäitajaid uurides jõudsid teadlased järeldusele, et kattes maailma majadest poolte katused päiksepaneelidega, oleks tagatud kogu maailma elektrienergia vajadus. Asukoha ja kulude põhiselt oleks parimateks arenguregioonideks Aasia, Euroopa ja Põhja-Ameerika. Aasias oleks kilovatt-tunni hind umbes 0,5 dollari senti, Euroopas enam-vähem kaks korda rohkem.

Ülevaates märgitakse, et tehniline teostus oleks kallis, aga lahendusena on see endiselt parim lahendust, millega saavutada energeetikas vabadus süsinikuühendite kasutamisest. Paradoksaalselt võib uue tehnoloogia mastaapne rakendamine seista praeguse majanduse elavnemisest tuleneva energeetilise pudelikaela taga. See võibki õigustada kasutamaks kõige mustemat energiat puhtama energiaga tuleviku loomiseks.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".