Eesti vanim akadeemik Ülo Lepik sai saja-aastaseks

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Akadeemik Ülo Lepik oma viimasel suuremal välisreisil Hollandis 2016. aastal oma järeltulijatega. Autor/allikas: Erakogu

Pühapäeval täitus sajas eluaasta Eesti teaduse ühel suurmehel, mehaanikateaduste korüfeel akadeemik Ülo Lepikul. Akadeemikuga vestles Margus Maidla.

Ülo Lepiku peamised uurimissuunad on olnud elastsete-plastsete varraste, plaatide ja koorikute arvutamine, lainikute rakendamine integraalvõrrandite ja evolutsioonivõrrandite lahendamiseks ning kaoseteooria.

Peale selle, et akadeemik Lepik on silmapaistev teadlane, on tema puhul tähelepanuväärne see, et kogu teadusliku ekstsellentsuse juures ei ole ta kunagi kaotanud inimlikku soojust, sisemist helgust, empaatiat ega lihtsalt toredat ja elurõõmsat hoiakut.

Seda elurõõmu ja soojust jagub veel nüüdki, kui kohtusime juuni alguses Sirbi intervjuu tarbeks. Erudiidi mälu ja mõistus on mineviku nimesid või aastaarve meenutades silmapaistvalt vahedad, ta takerdub momendiks vaid paaril korral terve vestluse jooksul. Lepiku kohta kehtib ütlus, et mõistus lõikab nagu koorelahutaja, kuid füüsis veab alt: soovida jätab nii nägemine kui ka kuulmine, aga kõigist hädadest räägib akadeemik stoilise rahuga ja leplikult.

Millised on tähtsad verstapostid, mida sajast aastast tagasivaatavalt välja tuua?

Kõigepealt kindlasti Tartu ülikooli lõpetamine (1948. aastal), siis väitekirja kaitsmine (1952. aastal füüsika-matemaatikakandidaat Tartu ülikooli juures, 1958 füüsika-matemaatikadoktor Moskva ülikooli juures), professori kutse saamine (1960) ja tööle jäämine Tartu ülikooli.

Samuti pean oluliseks Vabariigi Presidendi omistatud ordenit (Riigivapi IV klassi teenetemärk 1998. aastal), kallid on rida medaleid, mis Tartu ülikool on mulle andnud (TÜ medalid 1982, 1990 ja 1996; 2006. aastal omistati akadeemik Lepikule Tartu ülikooli aumärk) ja kindlasti on oluline ka teaduse elutöö preemia saamine – Eesti Vabariigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest 2016. aastal.

Ülikoolis õppimine ja selle lõpetamine oli teile üpris seikluslik, kui nii võib ütelda, sest langes keerulisele sõjaperioodile.

Jah, alustasin õpinguid nõukogude okupatsiooni ajal, sõjategevuse tõttu katkesid mul õpingud ülikoolis kahel korral (1941–1942). Toona oli raske tööd leida ja olen ülimalt õnnelik, et õnnestus saada algkooliõpetajaks Pala vallas. Vahepeal oli mul ka pahandus, kui istusin eestimeelsete lendlehtede levitamise pärast kuus kuud Patareis vangis. Kui välja sain, mobiliseeriti kohe Saksa sõjaväkke, seal teenisin ma radistina. Liikusin koos Eesti pataljoniga Euroopasse, seal tegime läbi "Tšehhi koti" ning sõja lõpus viibisin sõjavangilaagris. Ülikool õnnestus lõpetada 1948. aastal.

Üldiselt olen terve elu olnud väga paikne ja kui üksikud tööalased lähetused välja jätta, siis terve elu olen elanud Tartus ja töötanud Tartu ülikoolis. Mulle on pakutud korduvalt tööd ka mujal, aga olen veendunud Tartu ja Tartu ülikooli patrioot ning pole siit kuhugi ära läinud.

Ülo Lepik 1960. aastatel. Autor/allikas: Erakogu

Kas akadeemik Lepik on kunagi kahetsenud, et läks õppima füüsikat-matemaatikat? Kas on olnud ka kõhklusi?

Varasemas eluperioodis oli küll. Kui olin teismeline, siis noore poisina tahtsin saada loodusteadlaseks. Mul oli täiesti arvestatav liblikakogu, mis sõjaajal küll hävis. Kui sain vanemaks, tahtsin saada leiduriks, ja siis juba keskkooli vanemates klassides küpses otsus saada teadlaseks.

See viimane otsus jäi ka kehtima. Kuid – ma ei saanud algul päris sellele erialale, mida soovisin: mu esmane valik oli eksperimentaalfüüsika, aga sel ajal ei olnud Tartus võimalust sellel erialal tegutseda. Mulle pakuti võimalust teoreetilise mehaanika kateedris, pidin hakkama tegelema mehaanikaga ning olen terveks eluks selle peale jäänudki.

Olete elu jooksul mitmel korral uurimisvaldkonda vahetanud. Millest on need vahetused olnud ajendatud?

Olgu kohe öeldud, et tagantjärele olen matemaatika-füüsika piiriülese erialaga väga rahul olnud, kuid leian, et üks teadlane ammendab ennast valitud erialal keskmiselt kümne aastaga. Selle aja jooksul on nii tal endal kui ka laiemalt valdkonnas kõik oluline ära tehtud – või on valdkond ise vananenud ja selle teemad pole enam relevantsed.

Olen sellest printsiibist püüdnud kinni pidada ja sellest on tingitud minu uurimisteemade mitmekesisus. Mind on siiski alati huvitanud seosed rakendustega, sestap on mitmed minu uurimistööd olnud seotud ehitusmehaanikaga ja ka kaoseteooria uurimise puhul ei soovinud ma, et seos rakendusliku suunaga päris ära kaoks.

Üks teie oluline uurimisteema on lainikud.

Jah, see oligi nii, et 1980. aastatel, kui otsustasin, et aeg on küps jälle uurimisteemat vahetada, ja vaatasin ringi selle pilguga, et mille huvitavaga tegelema hakata, sattusin lainikute teooria peale, mille rakendusi kasutatakse integraalvõrrandite ja diferentsiaalvõrrandite lahendamiseks.

Olin toona maailmas praktiliselt teine inimene, kes hakkas lainikute teooriaga tegelema. Esimesed, meetodi väljatöötajad, olid hiinlased. Mul oli juba esimesi paljulubavaid tulemusi, kuid tundsin, et mul üksinda jääb teaduslikku jõudu väheseks, et oleks vaja luua vastavasuunaline uurimisgrupp. Kuid just tollel ajal võttis rektor Peeter Tulviste vastu seaduse, et kõik üle 65 aasta vanused teadlased peavad minema ära pensionile, sest ülikool on läinud liiga vanaks ja muutunud konnatiigiks, kus rohkem krooksutakse ega midagi mõistlikku ei tehta.

Akadeemik Ülo Lepik oma 90. sünnipäeval Tartu Ülikoolis. Autor/allikas: Erakogu

Seega, ma kaotasin õppejõu koha ja kui muid kaotusi, eriti palgas, ehk ei olnudki, siis kaotasin ka oma tolleks ajaks päris heaks kujunenud sideme üliõpilastega. Mulle isegi üteldi, et ma ei tohi enam kraadiõppureid juhendada. Olen seetõttu jäänud teadlasena suuresti üksirühkijaks ja laiemat teadusrühma ega järelkasvu pole õnnestunud kasvatada.

Praegu tegeletakse lainikute uurimisega väga suurte uurimisjõududega Türgis, Iraanis ja Indias. Ma vaatan väga suure kurbusega, et mitmed ideed, mis olid mul plaanis ära teha juba 1980. aastatel Tartu ülikoolis, realiseeritakse seal. Mul on siiski siiralt hea meel, et mul oli ikka nii palju jõudu, et 2014. aastal ilmus mul Springeri kirjastuses lainikutest monograafia.

Kuigi ma ei ole juba kümme aastat eriti midagi selles valdkonnas juurde loonud, on hea meel, et minu varasemad tööd leiavad tänapäevani üsna palju tsiteerimist nii teaduspublikatsioonides kui ka monograafiates. Veel 2019. aastal tehti mulle Indiast arvestatav koostööettepanek ja kutsuti ka ühe doktoritöö oponendiks, aga ma ütlesin neile ära. Jõuan mina enam mööda ilma ringi sahmida … Varsti saan saja-aastaseks.

Kuidas jõudsite kaoseteooria uurimise juurde?

Kaoseteooria juurde sattusin juhuslikult. Mul on Ameerikas hea kolleeg, professor Paul Symons, Browni ülikoolist. Me töötasime koos võrdlemisi lähedasel alal, süsteemide dünaamika kallal. Ühistöö ajal õnnestus teda Tartusse külla kutsuda ja tema omakorda kutsus mind jällegi kaheks kuuks endale külla Ameerikasse.

Akadeemik Ülo Lepik Teaduste Akadeemia töölepingu allkirjastamisel. Autor/allikas: Erakogu

Sinna jõudes arvasin ise, et jätkame ühist koostööd juba välja kujunenud mehaanika valdkonnas, aga tema andis mulle üllatuslikult täiesti uue teema – kaose. Ta oli ise hakanud kaoseteooriaga tegelema ja soovis, et ma aitaksin seal mõned asjad koos temaga välja selgitada. See oli mulle täiesti võõras valdkond. Seega läksin esimese hooga sealsesse raamatukokku, mis oli äärmiselt rikkalik, ja tegin endale teoreetilise poole selgeks ning siis sain hakata probleeme lahendama.

Kaks kuud on muidugi ühe valdkonna läbi töötamiseks väga lühike periood, aga küllaldane, et hammas n-ö verele saada. Jätkasin uurimistööd Tartus. Mingi hetk koopereerusime Eesti peamise kaoseuurijaga, kolleegist akadeemik Jüri Engelbrechtiga: panime teaduslikuks ühistööks leivad ühte kappi ja ilmutasime ühise monograafia.

Kuigi tavaliselt ma eraelulisi aspekte ei küsi, tundub see seekord olema paslik. Ehk meenutab juubilar oma mõne aasta eest lahkunud abikaasat ja üldse perekonna rolli oma elus?

Me olime abikaasa Ainoga (Aino Lepik, neiupõlvenimega Punga 6. X 1921 – 29. VIII 2017) väga pikalt abielus – abielu registreeriti 8. septembril 1951 – ja ma ütleksin, et õnnelikus abielus. Kuigi meie erialad olid erinevad – mu abikaasa oli stomatoloogia arst –, leidsime siiski kooseluks ühise keele ja see väljendub kas või selles, et suutsime elu jooksul ühiselt valmis ehitada kaks maja: nii selle, mille hoovis me Tartus praegu juttu ajame, kui ka suvila.

Meil on olnud väga tore perekond: kolm last, tütar ja kaks poega ning terve rida lapselapsi, praegu seitse, ja lapselapselapsi, aga neid ei jõua lugedagi ja neid tuleb ka kogu aeg juurde.

Akadeemik Ülo Lepik oma abikaasaga kodumaja uksel. Autor/allikas: Erakogu

Kui tegime 2008. aastal persoonilugu, siis rõhutasite oma suurt ja elukestvat armastust bridži vastu kui peamisemat vaba aja lõõgastustegevust.

Bridžiga on nii, et armastus tema vastu jätkus ka pärast meie viimast kohtumist, kuid hakkas juhtuma seda, et ammused bridžikaaslased hakkasid kõrvalt ära surema ja siis tuli leida uusi. Mingi hetk avastasin ennast üsna üksi ja siis hakkasin arvutiga bridži mängima.

Võtsin päris mitu aastat osa ülemaailmsest turniirist, aga siis kadus nägemine ära ja ma ei saanud enam internetti sisse ega suutnud arvutikuvarit lugeda ja sellest on äärmiselt kahju. Nägemise kaotust võtan ma üldse kõige suurema löögina, sest kadus võimalus lugeda teaduslikke artikleid ja ajalehti ning mängida bridži. Kõigist tervisehädadest on just silmanägemise kaotusest kõige rohkem kahju.

Üks eelmisi vanemaid teaduste akadeemia liikmeid, kes lahkus samuti kõrges eas, oli akadeemik Harald Keres (1912–2010), kes armastas ikka rõhutada, et ta on elanud üheksa eri riigikorra ajal. Teil vist tuleb paar riigikorda vähem: Kerenski ajutist valitsust ega Esimese maailmasõja aegset Saksa okupatsiooni pole vaja arvestusse võtta. Teie sündisite juba iseseisva Eesti vabariigi ajal.

Harald Keres, kes tegutses mõneti teises valdkonnas, oli mulle mitmeski mõttes suur eeskuju, eriti pedagoogina, ja mul on tõesti siiralt hea meel, et olen esimene teaduste akadeemia välja antava Harald Kerese nimelise medali laureaat.

Mis puutub nüüd riigikordadesse ja laiemalt poliitikasse, siis minu poliitikahuvi on terve elu piirdunud päevakajaliste ajaleheartiklite regulaarse lugemisega ja see on ka kõik. Aktiivselt poliitikaga tegelenud ma ei ole ja see pole ka kunagi tõmmanud. Minu arvates on poliitika tegemiseks teised inimesed ja mind pole see huvitanud.

Mida saja-aastane akadeemik Ülo Lepik arvab: kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Vaat, alati, kui ma seda ütelust kuulen, läheb mul hari kohe punaseks … Kui vaadata Eesti elu laiemalt, siis nii hästi, kui me praegu elame, ei ole me veel mitte kunagi elanud. Esimese Eesti Vabariigi ajal oli küllalt inimesi, kes olid suurtes majanduslikes raskustes, rääkimata sõjaaegsetest okupatsiooni perioodidest – siis oli kogu aeg kõigest suur puudus.

Kui nüüd võtame nõukogudeaegse okupatsiooni peaaegu 50-aastase perioodi, siis ka seal valitses pidev millegi defitsiit, rääkimata iseseisva riigi puudumisest. Praegu võime eluga olla igati rahul.

Kuidas on plaanis juubelipidu veeta?

Võimalikult vaikselt – minu jõuvarud on üsna otsas. Mul on umbes kümmekond terviseprobleemi: kõigepealt silmad, millest juba ennist rääkisin, siis põlved – mul on mõlemal põlvel endoproteesid – ja viimaks on mul peaaegu 20 viimast aastat olnud südamestimulaator, milleta ma kindlasti nii vanaks ei oleks elanud.

Seega, võib ütelda, et olen nii kõrge eani elanud tänu moodsale meditsiinile. Kui veel viimaste aastateni sain endaga ise kenasti hakkama, siis just viimasel ajal annavad mitmesugused tervisehädad tunda.

Intervjuu ilmus ajalehes Sirp. Mahukamat 2008. aastal ilmunud persoonilugu saab lugeda kultuurilehes KesKus.

Akadeemik Ülo Lepik oma 99. sünnipäeval. Autor/allikas: Erakogu

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: