Inimkeskseks alustehnoloogiaks on intellekt. Iseennast arendades on jõutud mõistuse automatiseerimise järku, misläbi saab ta enda intellekti veelgi rohkem tõhustada. Seejärel jõutab ta tehnoloogiat, mis suudab iseennast arendada, kuni jõuab tasemeni, milleks inimene ei ole enam suuteline. Siis algab suur revolutsioon, mille tulemusel muutuvad põllumajandus, tööstus, transport, tervishoid jne.

Toodud ennustused pole enam originaalsed. Sarnases võtmes on tulevikku kirjeldatud nii täiskasvanud tehnoloogide kui ka unistavate laste poolt. Seekord asus antud nägemust propageerima maailma ühe väärtuslikuma mikroprotsessorite tootja Nvidia peadirektor Jensen Huang.

Umbes 400 miljardi dollari väärtusega ettevõtte juht ei ole mõttelaisk. Ta ei kopeeri umbes sajandivahetuse paiku kellegi poolt varem esitatud kõne aktsionäride üldkoosolekul. Mõned vaatlejad pakuvad siiski, et eduka juhi mõttearendus sarnaneb 2003. aastal elevust tekitanud Second Life virtuaalmaailma loonud Linden Labsi pressiteatega.

Arvutitesse graafikaprotsessoreid tootvat ettevõtet seostatakse enim arvutimängudega. Mänguteema võib kuvandina segada. Sama tunnistab ka Jensen Huang märkides, et tegelikult on nad algusest peale arvutifirma. Mängumaailm oli lihtsalt esimesi, kes võttis nende arendatava tehnoloogia kasutusele.

Praeguseks rakendatakse firma pilditöötluseks loodud protsessoreid muu hulgas krüptoraha kaevandamisel, robotautode loomisel ja tehisintellekti rakendustes. Firma juht näeb midagi, mis teistele pole veel avanenud. Ta näeb tulevikku lahti rullumas nende tehnoloogia abil loodavas maailmas. Meile teadaolevaga võrreldes oleks see täiendav, digitaalsest kaksikust maailm. Sarnane sellele, mida ulmekirjanik Neal Stephensoni kirjeldas jutustuses "Snow Crash" sõnastatud kontseptsioonis metaverse.

Olgu meenutatud, et Kreeka keelest tulenev "meta"- eesliide markeerib midagi enamat kui asi, mille ette see liidetakse, ja "verse" kajastab sõnaga "universum" sarnase ruumi ideed. Metaversumis kombineeruks pärismaailm sujuvalt inforuumi loodud visuaalse laiendusega, avardades argielu võimaluste ruumi. Lähim ja eksitav näide olekski arvutimäng, kuhu pääseb ekraani kaudu seiklema. Selle erinevusega, et tegemist oleks ehedama ja palju töisema maailmaga. Näiteks sellisega, kus tavamaailmas kehalisemast tööst vabanenud inimesed leiavad uutmoodi töist ja loomingulist tegevust.

Jensen Huang ennustab, et tuleviku digitaalse maailma suurus ületab meile teadaolevat tänast tavamaailma. Selles on olemas maailma kõik suurlinnad. Õigemini nende digitaalsed koopiad, milles simuleeritakse iga võimalikku aspekti, et paremini juhtida kehalisemas maailmas toimuvaid protsesse. Näiteks leiduks multiversumis tootmisprotsesse virtuaalselt testivate vabrikute koopiad. Taolistes vabrikutes oleks palju ja tänasest erinevat tööd, millest osa jääks inimeste teha.

Nvidia juhi nägemuses oleks kõike ja rohkemgi. Simuleerituna kulgeksid protsessid kiiremini, digitaalsesse maailma jääks kõik vead ja probleemid ning argisemasse ellu toodaks kaasa ainult intellektuaalselt kasulik saak. Sellest siis ka mõttesild meie intellektile kui kesksele alustehnoloogiale, olles seekord sünnitanud automatiseeritud automatiseerimise. Inimesest vabana kulgeva protsessi, mis on samas midagi inimeste huvi teenindavat.

Inimesed saaks kahe maailma vahel liikuda läbi digitaalsete ussiaukude. Uuendatud pärismaailma poolel eksisteeriks vähem või rohkem püsivalt virtuaalsed objektid, mis muudaks elukeskkonna senisest ägedamaks. Inimeste pahelisusest tulenevat tehnoloogia väärkasutamise riski tõrjub Nvidia juht lootusega enne järgmist kvaliteedihüpet kõik demokratiseerida. Tagades tehnoloogiale võrdse juurdepääsu, võimenduks heade võimalused, keda on rohkem ja kes ideaalsel juhul arendaks ning omaks pahadega võrreldes veelgi paremat tehnoloogiat, tagades kõigile ohutuse, pakub Jensen Huang maailma tippjuhtidele mõtete avaldamiseks loodud üritusel.

Kommentaari võiks lõpetada sõnadega – saab näha! Samas võib lisada, et midagi sarnast on juba nähtud, seda mitmes mõttes. Second Life'i visioon ei sündinud tühjale kohale. Toonasesse virtuaalmaailma loodi vabrikute osakondi, ülikoolide auditooriume ja isegi riikide esindusi. Vaimustus oli siiras. Sellest on alles jäänud huviliste põgus küsimus, kas Second Life veel eksisteerib. Jah, see on olemas koos paarikümne sarnase keskkonnaga, milledest keegi pole eriti midagi kuulnud.

See toob teise võimaliku seletuse juurde. Jensen Huang on kõigest inimene, kes pidi varem või hiljem jõudma intellektuaalsete võimete piirini. Kas tema vabrikus valmiv tehnoloogia tuleb appi? Saab näha!