Katse tehti Chicago lähedal Fermilabi-nimelises teadusasutuses, kus müüonite voog pandi tiirutama 14-meetrise läbimõõduga rõngas, mille sisse kujundati väga tugev ja samas väga ühtlane magnetväli.

Müüonid on elementaarosakesed, mis meenutavad peaaegu kõigi näitajate poolest elektroni, kuid on elektronist umbes 200 korda suurema massiga.

Müüon on piltlikult öeldes nagu väike pöörlev magnet. Kui müüonid välises magnetväljas ringiratast tiirutasid, siis hakkas nende enda kui piltlikult öeldes väikeste magnetite piltlikult öeldes pöörlemistelg kergelt laperdama ehk teaduslikumalt öeldes pretsesseerima.

Iva on aga selles, et katses mõõdetud laperdamine oli märksa kiirem kui standardmudeli põhjal tehtud teoreetiliste arvutuste põhjal olema pidanuks. See aga tähendab, et standardmudel ei tarvitse paika pidada.

On võimalik, et on olemas elementaarosakesi, mis standardmudelile ei allu, aga mis piltlikult öeldes togivad müüonit nii, et selle piltlik pöörlemistelg laperdab rohkem kui ta ilma nende osakesteta laperdaks.

Tegu on seejuures niinimetatud virtuaalsete osakestega, mis tekivad tühjast ruumist lühikeseks ajaks ja siis jälle kaovad. Need osakesed võivad alluda ka seni tundmata jõududele, mida standardmudel ei suuda kirjeldada.

Teadlased on Fermilabi katse tulemusi aastaid väga pingsalt oodanud. Paarkümmend aastat tagasi saadi müüonitega tehtud katses Brookhaveni laboratooriumis New Yorgi lähedal enam-vähem samasugune tulemus. See oli aga statistilises mõttes natuke ebausaldusväärne, nii et selle võis ka õigustatult kahtluse alla seada.

Nüüd Fermilabis tehtud katse oli palju täpsem ja usaldusväärsem ja selle tulemus on juba üsna kindel, kuid tegelikult siiski veel mitte täiesti kindel.

Fermilabi katsetest, nende tulemustest ja tulemuste tõlgendustest avaldati eile ühekorraga mitmes ajakirjas mitu teadusarktiklit.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25