Qing-He Zhang Hiinast Shandongi Ülikoolist ja ta kolleegid panid satelliitidelt kogutud andmeid uurides tähele, et väga kõrgel Maa magnetilise põhjapooluse kohal peaaegu ulgukosmoses on möllanud tõsine torm.

Olemas olid paljud orkaanile iseloomulikud tunnused — tuulevaikne keskosa, mitu spiraalset haru ja pöörlev liikumine. Võib isegi öelda, et marutuulega kaasnesid ka sademed. Tuleb siiski täpsustada, et ei sadanud mitte vihma, vaid suure energiaga elektrone.

Suure kõrguse tõttu ei saa orkaani nimetada otseselt õhupööriseks: ainet, mis tormles, on õigem pidada juba plasmaks, ioniseeritud gaasiks, milletaolist leidub väga hõredal kujul ka planeetidevahelises ruumis.

Vaatlusandmed pärnevad aastast 2014. Orkaani läbimõõt oli umbes tuhat kilomeetrit ja möll kestis umbes kaheksa tundi.

Zhang ja ta kaaslased tegid kõrgest orkaanist ka kolmemõõtmelise arvutimudeli, mis taasesitas nähtust täitsa tõetruult ja andis aimu selle täpsemast tekkemehhanismist.

Nii kõrgel atmosfääris ei ole varem kunagi ühtegi orkaani nähtud, ei Maal ega ühelgi teisel Päikesesüsteemi taevakehal, ehkki teoreetiliselt on neid võimalikuks peetud. Atmosfääri alaosa orkaane on seevastu vaadeldud ka Marsil, Jupiteril ja Saturnil ning isegi Päikesel.

Nüüd võib arvata, et kõrgatmosfääri orkaane tasub otsida ka teistelt taevakehadelt.

Zhang ja kaasautorid kirjutavad oma avastusest lähemalt ajakirjas Nature Communications.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25