Oletame, et veebis on avalik andmebaas, milles leiduvad kõikide politseinike ja töö raames julgeoleku küsimustega tegelevate inimeste pildid ja nimed. Rohkemat ei pea oletama, sest sellist andmebaasi ei tehtaks. Põhjenduseks on oht antud inimeste ja riigi turvalisusele.

Ent mille poolest erineks antud olukord andmebaasist, milles oleks kõikide inimeste pildid ja nimed? Ka nende inimeste turvalisus on ju ohustatud, vabadus ning privaatsus piiratud jne. Niipalju siiski erineks, et selline passipiltidega andmebaas on riigiti olemas. Selle praktiline väärtus on aga kitsas ja kasutamisele kehtivad karmid reeglid.

Tehnoloogia areng muutis piltide tegemise lihtsaks ning hetkede ja inimeste jäädvustamine pildil muutus uueks normaalsuseks. Fotosid talletatakse igas olukorras ja seadmete mällu jäävad igasugused inimesed igasugustes olukordades. Pilte ei hoita ainult seda teinud aparaadis. Osa leiavad tee veebikeskkonda. Neist suur hulk on omakorda enam-vähem kõigile kättesaadavad. Vajadusel leiab pildil olijate juurde nime, asukoha ja muud teavet.

Järelikult on kõikide inimeste piltide ja nimedega andmebaasi loomine siiski võimalik. See oleks näiteks mõne ettevõtte kasutuses ega alluks seadustega reguleeritud kontrollile. Sellest jõuame tagasi esialgse küsimuse juurde. Miks ei võiks selline ettevõte luua kõikide politseinike pildibaasi, tehes selle kas avalikult kättesaadavaks või müües juurdepääsu. Tavalisemate inimeste piltidega ju nii tehakse. Usutavalt sooviks endale midagi taolist võõraste riikide luurega seotud ametkonnad.

Vaevalt, et see on neil õnnestunud. Samas on suure tõenäosusega enamik politseinike talletatud erakätesse kuuluvasse umbes kolme miljardi maailmakodaniku näopildiga andmebaasi. Enamasti kuuluvad sellesse arenenud riikides pildile jäänud kodanikud.

Ühe taolise andmebaasi hoidjaks on USA-'s asuv Clearview. Firma müüb teenust, milles on huvilisel võimalus suure tõenäosusega identifitseerida tänaval vastu tulnud isikud. Teenust kasutab ka politsei, kelle jaoks oleks mõne riikliku andmebaasi info vaesem ja üle reguleeritud.

Avalikkuse jaoks võib selline võimekus tulla üllatusena. Ameeriklastele kirjeldas juhtuvat nädalavahetusel The New York Times. Lugu on hea näide tühisena näivale tehnoloogilisele algatusele rajanevast, kuid lõpuks sotsiaalse muutuseni jõudvast arengust.

Ajaloost leiab palju lähedasi näiteid. Olgu kasvõi juba mainitud fotografeerimise transformatsioon keemilisest protsessist arvutuslikuks või sellele järgnenud lugu fotode jagamise andmebaasist, milles said huvilised hinnata, kes on näiteks ülikoolis lahedam ja kes mitte. Viimast tuntakse täna Facebookina. Mõlemad on muutnud eluolu moel, mida algus ei reetnud.

Käesolev lugu algab Austraalia alama Hoan Ton-Thatiga, kes valmistas iPhone'i omanike meelelahutuseks Donald Trumpi kollaka soengu fotodel teiste pähe paigutamise rakenduse. Tormakamate mõtlejate hoo pidurdamiseks olgu märgitud, et sellest asjaolust maailmas midagi ei muutunud. Seejärel otsustas kombineerida sama arendaja aga kaks tehnilist võimalust. Need on nägusid tuvastav masinõpe ja kõikjalt leitavad pildid.

Idee kristalliseerus ettevõtteks Clearview AI. Kes tahab, võib sinna laadida kellegi pildi ja saab vastuseks terve rea sama isiku pilte koos märkega, kust pildid pärinevad. Väidetavalt pärinevad pildid Facebookist, Venmost, Youtube'ist ja miljonitelt veebilehtedelt. Kokku otsitakse vasteid enam kui kolm miljardi pildi seast. Võimalik, et sellist andmebaasi ei ole ühelgi riigil, sest üheski riigis pole nii palju elanikke. Erinevad ametkonnad võiksid selliseid andmebaase luua, aga seda takistavad seadused, direktiivid jmt.

USA ajakirjanikud avastasid, et sealne politsei kasutab nimetatud andmebaasi näiteks pisikuritegude nagu kauplusevaraste, võõra pangakaardi ja teistes identiteedivarguse juhtumites isikute tuvastamiseks jne. Selgub, et tänaseks kasutab firma teenuseid vähemalt 600 sealset politseiorganisatsiooni kohalikest võimukandjatest föderaalsete julgeolekuametiteni.

Olukord on huvitav, sest ametkondlikuks kasutamiseks olevad andmebaasid on ahtamad ning bürokraatlikult reguleeritud. Samuti on suured IT-firmad isikute privaatsuse kahjustamisest tuleneva avaliku pahameele hirmus analoogsete teenuste arendamisest hoidunud.

Google'i juht on koguni öelnud, et nemad seda ei teeks, sest taolist andmebaasi võidakse kasutada väga halbadel eesmärkidel. Selle tulemusel sündis unikaalne võimalus suurtele keelatud asja ära tegemiseks väikesele alustavale ettevõttele. Seejuures ei pea ettevõte ennast reklaamima ega tahagi. Firma hoiab madalat profiili, et mitte ise pildile sattuda. Samuti pole kasutajaskond taolise allika avalikustamisest huvitatud.

Artikli kirjutanud ajakirjanik palus mõnel politseinikul teha tema pildiga päringud. Peagi küsiti politseinikelt, kas nad räägivad ajakirjanikega. Saladuslik firma ei jaga ainult pildimaterjali, vaid jälgib üha ärksamalt andmebaasi sattunutega toimuvat.

Taolised pildibaasid kasvavad tänu kõikjale ilmuvatele kaameratele. Muutuse tempost ehmatanud Euroopa Liidus kavandatakse regulatsiooni, mis peataks esialgu viieks aastaks nägude tuvastamise kasutamine avalikes kohtades. Kardetavalt on seadused ajast maas.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".